Janeli on kolme toreda lapse ema, kes peab blogi oma veebikodus www.lipsuke.com. Lisaks lastele, on perekonnas kaks kassi – Nublu ja Grinch, kaks koera – Sämmi ja Käpik, ning kaks kääbusküülikut – Joosep ja Virsik. 

Külastasin eelmisel nädalal esimest korda elus koduta loomade varjupaika. Ma olen seni varjupaiga külastamist pigem vältinud*, sest ma tean, et mu süda jääkski siis sinna maha jäänud loomade pärast valutama. Ja noh, nii ongi...

*Täpsustusena ütlen, et kui Käpik varjupaika sattus, käis tal järgi mu sõbranna, sest ma olin haigete lastega kodus ja ei saanud neid kellegi teise hoolde jätta.

Juba maja ette sõites oli kuulda koerte haukumist ja nuttu. Niipea, kui väravast sisse läksime, olid kõik koerad elevil, justkui mõeldes: ''äkki see nüüd ongi SEE päev, äkki tema ongi minu inimene?''

Need meeletu elevusega liputatavad sabad, kõik need alandlikult niuksuvad ja kurbade silmadega, abi paluvad näod... tahaks nad kõik omale koju tuua, anda neile kogu see armastus ja kõik maailma paid, mida nad tegelikult väärivad.

Eriliselt jäi mulle meelde üks tumedat värvi koer. Tal olid kõige sügavamad ja kõige kurvemad silmad, mida ma iial näinud olen. Ta andis mulle puuri võrede vahelt käppa ja lakkus oma puuri trelle, justkui lootes, et need selle peale imeväel kaovad... Ma ei suuda sõnadesse panna, kui raske oli mul tema juurest lihtsalt ära kõndida.

Enamus meist on ju õnnetutest loomadest lugenud, jaganud mõnda abipalvet, annetanud mõne euro... aga sellega üldiselt ka asi piirdub. Me unustame nad niipea, kui nad meie facebooki feedist kaovad. Ja siis on need inimesed seal. Enamus neist vabatahtlikud, kes teevad seda omast ajast ja täiesti tasuta. Nad käivad seal iga päev, nad hoolivad, nad armastavad, nad annavad endast kõik neile loomadele.

Varjupaigast lahkudes jäi minusse justkui üks veritsev haav - ma olen nii hale, käisin seal vaid korra, paitasin mõnda koera ja tõdesin, et jah, see on tõesti meeletult kurb. Aga nüüd, va silmakirjalik, istun oma sooja autosse ja sõidan lihtsalt minema, et minna oma sooja koju, süüa sooja sööki ja nautida oma perekonna armastust - kõike seda, mida väärib iga loom!

Aga mida me siis saame teha? Peale annetamise, abipalvete jagamise ja niisama südame valutamise muidugi. Näiteks saame me käia sealsete koertega jalutamas ja mängimas, registreerida end vabatahtlikuks, aidata loomadele kodusid leida, pakkuda ehk ka ise mõnele loomale (hoiu)kodu jne. Ja loomulikult steriliseerides/kastreerides enda lemmikuid, et koduta loomi rohkem juurde ei tekiks. Maailm on õnnetuid hingi täis, pole vaja neid siia koledasse maailma virelema tuua.

Lisaks saad varjupaiga loomi aidata viies neile kvaliteetset toitu. See on küll veidi kallim, aga pigem viia vähem ja kvaliteetsemat sööki, kui terve hunnik odavaid krõbinaid, mis loomale midagi muud peale täiskõhu tunde ei anna. Toidupoe kuivtoitu viiakse varjupaika niikuinii, seega kutsun Sind üles viima justnimelt veidi paremat kraami, et nad vähemalt aeg-ajaltki kvaliteetsemat toitu saaksid.

 



 Autor (pilt ja tekst): Janeli, www.lipsuke.com