Ostukorv 0

Logo Tere tulemast!

Tooted 1 kuni 5 koguarvust 11

Lehekülg:
  1. 1
  2. 2
  3. 3

Koeraspordis ehk agility’s on kindlad reeglid, kuidas ja kui kiiresti peab koer takistusi läbima. Eesmärk on arendada kiirust ja täpsust, et saavutada võimalikult puhast tulemust. Selleks, et parimat tulemust saavutada, ei piisa aga pelgalt treeningust.

 

Treeningust vaat et olulisemgi on terviklik suhe oma koeraga. Koer peab tundma, et tema inimene on hea ja õppida on tore. Kui tulemus ja poodiumikoht muutuvad kõige olulisemaks, võib agility olla nii koera kui ka koerajuhi jaoks suur stressiallikas ning tihti kannatab seeläbi ka suhe koeraga. Kui koer tajub inimese rahulolematust, on tal uusi oskusi raskem omandada ja sooritust korrektselt teha. Tulemused tulevad aga iseenesest, kui keskenduda võitmise asemel hoopis koostööle.

 

Vundamendi ehitamine algab juba kutsikana – peamine on võtta koeraga tegelemiseks aega ja tekitada koerale õpiharjumus. Kui olete kutsika-aja maha maganud, ärge heitke meelt – agilityga võib alustada ka täiskasvanud koeraga. Parimad agilitykoerad tulevad suurepärasest koostööst oma inimesega - mängige koeraga, õpetage talle jõukohaseid trikke, jagage ülesanded väikesteks etappideks ja laske koeral tihti õnnestuda, kiites seda kõike vääriliselt. Jälgige koera - kui koer on väsinud, lõpetage kohe. Kui koer õnnestub, premeerige teda ja laske tal enne uute ülesannete juurde asumist võidust rõõmu tunda! Igal koeral on erinevad motivaatorid, nagu näiteks toit, sikutamine, tagaajamine, müramine, ujumine jne. Leidke üles just teile sobivad ja kasutage vastavalt sooritusele. Koera tuleks premeerida ka vaid soovi eest teiega koos olla ja koos mõelda. Arvestage, et ka julgustav hääletoon on preemia.

Õpiharjumusega koer, kes hindab koostööd inimesega, hakkab nagu sportlanegi tajuma oma edu. Koerad teavad, kui neil sooritus õnnestub ja nad naudivad seda. Ja ühtäkki, kuigi sa võitmisele ei keskendunudki, avastad, et raja läbimine oma parima sõbraga oli lihtne nagu lapsemäng ning rõõm targast ja õnnelikust koerast kordi suurem kui mistahes poodiumikoht.


Jaanika Lillenberg
Agility Arenguseltsi juht ja agility treener

Posted in Kutsikas Harrastused Koer Sõnakuulelikkus Koeratoit By Karin Ivanova

Kai & Janet: kokkuõpe

06.03.2018 9:45

Peagi möödub üheksa aastat päevast, mil algas minu kauaoodatud kokkuõpe tulevase juhtkoerahakatise Janetiga. Kõik, kes on lugenud minu eelmist postitust, on kursis poobiku tavatu iseloomuga, mis pole labradori retriiverile sugugi kohane. Just sel samal põhjusel kestis ka meie kokkuõpe tavapärase kolme kuni kaheksa nädala asemel 11 nädalat.

 

Kui kokkuõpe oli treeneri valvsa pilgu all juba mitu head nädalat kestnud ja mul olid kõik tarkuseterad ja näpunäited kõrva taha pandud, hakkasin vaikselt iga kokkusaamise lõpus treenerit pinnima küsimustega: kas ma võin Janeti täna enda juurde jätta? Millal ma saan Janeti enda kätte? Kas täna... ? Homme? Järgmine nädal? Millal, millal, millal? Olin ikka paras nuhtlus küll.

 

Kuid ükskõik, kui haledaid kutsikasilmi ma ka ei teinud, oli treeneri vastus alati ebalevalt eitav. Eks see ole nüüd tagantjärgi mõistetav ka, sest kokkuõppeperiood on tulevase tandemi puhul üks kõige olulisemaid alustalasid, n-ö vundament, kuhu peale hakatakse edasist hoonet ehitama. Pime inimene peab usaldama oma abilist, kuid samas olema alati valvas ja vajadusel korrigeerima juhtkoera möödalaskmisi. See on üks lõputu sisemine võitlus iseenda tundmuse, teadmiste ja koera usaldamise vahel.

 

Ootusärevust lisas veel seegi, kuna meie kokkuõpe oli jõudnud juba sellesse faasi, kus me õppisime minu igapäevaseid kodukandi marsruute, mis muutis meie senise koostöö veelgi sujuvamaks, kuna nüüd mul oli mingisugunegi aimdus sellest, et kus ma paiknen ja kuidas tänavad jooksevad, kus on ristmikud, sebrad, poed, pargid jms ja Janet otsis noore püüdliku juhtkoerapreilina kõik minu soovitud kohad mulle üles. Seega muutus harjutamine mitmes mõttes palju pingevabamaks ja ma tundsin üle pika aja end taas iseseisvana, võiks lausa öelda et nägijana. Mäletan, et kui alguses tundsin avalikus linnaruumis ringi liikudes natuke piinlikust oma pimedusest tingitud äparduste üle, siis Janetiga see tunne või valehäbi kadus. Tundsin hoopis tohutut uhkust, kui see ütlemata armas, tark ja nutikas kollane juhtkoerapreili ustavalt minu kõrval tatsus. Olin üle pika aja nii õnnelik ja rõõmus, et oleksin tahtnud igale vastutulijale kaela langeda ja hüüda: "Kas näete, kui tubli on minu popsu!?" :)

 

Lõpuks saabus ka see kauaoodatud päev, kui peale järjekordset õppepäeva treener lausus need unustamatud sõnad: "Ma mõtlen, et ma jätaks Janeti täna üheks prooviööks Sinu juurde ja kui  kõik sujub hästi, siis võime peagi kokkuõppe lõppenuks lugeda ja Sa saad ametlikult Janeti kasutajaks. Mis arvad sellest?".

 

Olin tõelises eufoorias, ma lendlesin rõõmutundest. Ainult, et emotsioonid, eriti tugevad emotsioonid, mõjuvad diabeetikute veresuhkrule destabiliseerivalt ja minu eufooria põhjustas mulle hüpoglükeemia, maakeeli öeldes langes mu veresuhkur nii madalale, et mul tekkisid krambid ja minu turgutamiseks tuli mulle kiirabi kutsuda. Kuid hoolimata öisele terviserikkele, mille tõttu tundsin end hommikul maru kudenuna ja rampväsinuna, siis teadmine, et täna on see päev, mil saan oma maailma parima abilise ja sõbra kätte, andis mulle jõudu ja jaksu end kokku võtta ja Janetile järgi sõita.

 

Kui jõudsime poobikuga esimest korda täiesti üksi, ilma treeneri valvsa järelvaatamiseta, koju, olin ma lihtsalt sillas ja nii uhke meie mõlemi üle. Kuid siis saabus öö ja kogu eelneva öö tsenaarium kordus - kiirabi käis mind taaskord turgutamas, sest lihtsalt mõte sellest, et nüüd on Janet jäädavalt minuga, oli niivõrd meeliülendav. Ainult, et teisel korral põrnitses kogu seda meedikute sehkendamist toanurgast pealt üks umbusklik juhtkoerapreili, kes oli lõpuks oma uude koju jõudnud.

Selline see meie kokkusaamise alguslugu oli. Täis kõikvõimalikke eufoorilisi tundeid ja emotsioone, sest lisaks äärmiselt suurepärasele juhtkoerale, sain endale ka tõeliselt väärtusliku sõbra! :)

 

 

Autor (tekst ja pilt): Kai Kuusk 
http://www.puhtapime.ee

Posted in Kutsikas Koer Sõnakuulelikkus Koeratoit By Karin Ivanova

Kai & Janet: sõpruse algus

14.01.2018 19:20

Kuigi Janet oskas kõikidest juhtkoerte oskustest esimesel kohtumisel ainult otsesuunda hoida, pooltel kordadel enne sõiduteed seisatada ja uksi otsida, siis mina olin enam kui rahul. Ma olin lausa vaimustuses ja oleksin soovinud kohe esimesel kohtumisel poobiku endaga koju kaasa smuugeldada. Kuid paraku polnud see võimalik ja nii pidin raske südamega jätma selleks korraks Janetiga hüvasti. Järgmise kohtumise leppisime treeneriga kokku juba kuu aja pärast - märtsi teises pooles, et alustada pimeda ja juhtkoera vahelist kokkuõpet.

Õnneks lendas vahepealne aeg linnutiivul ja ma ei pidanudki väga palju igatsustunde all kannatama. Mäletan üpris hästi meie teist kohtumist ja seda seepärast, et õues oli märtsikuule kohaselt lirtsuv ja plärtsuv ning mina... khm, ütleme nii, et mina polnud vist endale päris hästi aru andnud, et mul tuleb terve pikk päev märja ja liivase koeraga tegeleda. Mul oli nimelt seljas valge jope, valged kindad, valged saapad, valge õlakott ja helesinised teksased. Täpselt ideaalne outfit koeraga trenni tegemiseks :D

See oli esimene ja seni ka viimane kord, kui ma olen end Janetiga nii valgesse riietanud. Põhjus on lihtsamast lihtne - poobikul on imetabane anne pritsida oma tagumiste käppadega mulle liiva nabani.

Seda ilma liialdamata. Ma ei tea, kas see tuleneb Janeti puhul labradorile tavatult lühikeste jalgade tõttu või on preilil lihtsalt selline omapärane liikumisviis, kus hoogsalt vänderdab oma tagumikuga.

Kuid mind see ei morjendanud, et pritsis mu porikäkiks, sest rõõm oma tulevase juhtkoeraga koos liikuda oli kõigest muust üle. No hiljem, kui ma koju sõitsin, siis vbla sain natuke imelikke ja küsivaid pilke, sest mul polnud ju põhisüüdlast enam kõrval tatsumas, mis oleks reetnud määrdunud riiete põhjuse.

 Ma natuke tahaksin kirjutada ka Janeti iseloomust, sest tegu pole sugugi tavapärase labradori retriiveriga. No selles mõttes, et kui mõtlete "labrador", siis peaks kohe silme ette tulema selline hoogsalt saba liputav ja kõigiga seltsida sooviv tegelane... mkm, kuid mitte minu Janet. Ta võib ju ametlikult tõu poolest olla sõbralik, seltsiv, mänguline ja kõik need muud toredad iseloomustavad sõnad, kuid Janeti puhul selle erinevusega, et...

a. Ma ise valin, millal ja kellega ma sõbralik ja sõber olen. Ainult sihikindlad ja kannatlikud inimesed saavutavad tulemuse ja kui nad on selle saavutanud, siis jäävad nad alatiseks minu südamesse.

b. Inimesed ärge tulge minuga seltsima, see tähendab juttu puhuma või mulle ütlema, et olen niii nunnu - ma tean seda isegi. Kui ma tahan seltsida, siis oota kannatlikult, vbla tulen ma ise tutvust soetama, no kui mul parasjagu just selleks tuju ja aega on... või tahtmist.

c. Ma mängin ainult nendega, kelle olen oma sõbraks heaks kiitnud.
Teeme kohe asjad selgeks - mingi viineriga mind sõbraks ära ei osta ja mängima ei meelita.

d. Ma võin ju olla tõu poolest vee- ja linnukoer, aga ausalt öeldes tekitab vesi minus põlgust ja partidest ei arva ma ka suurt midagi, kui nad pole just eelnevalt küpsetatud ja hautatud.

 

Just selline kirjeldus annab aimdust minu isepäisest- ja teadlikust koerapreilist. Seda suhtumist sain ma korduvalt ise mitmetel kohtumistel ja treeningpäevadel tunda, kui harjutasime ja lihvisime omavahelist koostööd. Iga kord, kui mina ootusärevalt Tartusse sõitsin ja bussilt maha astusin, põrnitses Janet mind altkulmu eriti kahtlustaval ilmel. Kuid ma ei andnud alla. Mul oli siht silme ees ja nii ma järjekindlalt kiitsin, silitasin, patsutasin ja andsin tehtud tubli töö eest maiust ning minu nädalate pikkune kannatlikus viis lõpuks sihile! :)

See on samamoodi üks nendest hetkedest, mis mul kunagi ei unune. Ma ei mäleta enam, et mitmendat korda ma Pärnu-Tartu bussilt maha astusin ja Janeti kõrvale maha kükitasin, et järjekordselt seda altkulmu põrnitsevat juhtkoerahakatist tervituseks silitada ja patsutada, kui äkitselt tõmbas keelega õrnalt üle mu põse. "Ta reageeris!" hüüatasin ma treenerile. Ma olin nii heldinud ja üritasin veel üht musi välja meelitada, aga no see jäi siiski selle päeva ainsaks, kuid selle eest eriliseks. Ega musitamistega ei saagi siin liiale minna. Ikka tasa ja targu nagu ühele  väärikale juhtkoerale kohane. See oligi siis see jäämurdumise hetk meie suhtes ja alates sellest tagasihoidlikust žestist, mille osaks oli mul au saada, hakkas Janet mind aina enam ja enam usaldama, võttes mu sõpruse vastu ja kiites mu heaks. Oeh, minu pisike isepäine sõbrake! :)

 

 

Autor (tekst ja pilt): Kai Kuusk 
http://www.puhtapime.ee

Posted in Koer Sõnakuulelikkus Koeratoit By Karin Ivanova

Seekord sai Sabiine katsetamiseks Platinumi Fit-Sticks maiuseid kana- ja küülikulihaga ning kana- ja lambalihaga ja Click-Bits maiuseid kana- ja lambalihaga. Nende erinevus on selles, et Fit-Sticks´id on pikad lihapulgad, millest saab murda oma koera jaoks sobivad palad, Click-Bits´id on juba vormitud väiksemateks tükikesteks.

 

 

Kõik kolm maiust on tehtud kvaliteetsest lihast ja riisist ning sisaldavad rohekarbi ekstrakti ja kasulikke ürte. Maiused on tervislikud, vähese rasvasisaldusega, hästi seeditavad ja väga mahlakad. Kuna maiused on pakendatud õhukindlasse pakendisse, säilib maiuste värskus ja niiskusesisaldus ka siis, kui pakend on avatud.

Maiused meeldisid Sabiinele ühtemoodi – kindlat lemmikut ei tekkinud. Kuna ta on pigem väikest kasvu, siis kasutasin trikkide premeerimiseks kõige rohkem Click-Bits´e. Nende kasutamine oli minu jaoks kõige mugavam, sest need olid juba paraja suurusega, kuigi Fit-Sticks´e oli ka lihtsasti võimalik murda sobivasse suurusesse. Fit-Sticks´e kasutasin pigem Sabiinele õhtuse maiuse andmiseks. Maiused meeldisid talle ka kodust väljaspool. Minu jaoks on see juba omamoodi tõendus, et Sabiinele need meeldisid, sest sageli on tal õues mõte mujal ning võib juhtuda, et ta eelistab näiteks linnuvaatlust maiusele ja minu kuulamisele. Fit-Sticks´ide ja Click-Bits´idega eelistas ta siiski maiust muudele tegevustele.

Õue minnes pistsin Click-Bits´id endale jope taskusse. Mõne maiuse puhul on oht, et need tekitavad pudi, kuid Click-Bits´id seda ei teinud. Tükid säilitasid terve jalutuskäigu ajal taskus oma kuju ja niiskuse. Tegin valearvestuse ja varusin maiuseid natukene liialt palju taskusse ning tulemuseks oli see, et unustasin järelejäänud maiused taskusse lausa mitmeks päevaks. Kui need sealt taas avastasin, olid need tahkeks läinud. Arvasin, et Sabiine keeldub neist, sest maiused ei olnud enam nii aromaatsed ja tavaliselt talle ei meeldi kõvemaid maiuseid süüa. Üllatuslikult olid need talle ikkagi ahvatlevad, kuigi närimisega pidi rohkem vaeva nägema.

 

 

Maiuste kaasaskandmiseks oligi mul kaks võimalust – kas võtsin kaasa terve purgi koos Platinumi kotiga või pistsin maiused eraldi taskusse. Purk mahtus täpselt kotti ning kotti sai kinnitada püksirihma külge. Koos kotiga kaasaskandmine oli isegi parem, sest nõnda säilis maiuste värskus paremini ning ei olnud ohtu, et oleks tekkinud koguse kaasavõtmises valearvestus.

Pakendi puhul meeldis veel see, et pakend oli läbipaistev, mistõttu nägin täpselt, palju maiust on veel alles. Tavaliste pakenditega võrreldes püsis purk paremini kapil püsti.

Click-Bits´id sobivad pigem väikest või keskmist kasvu koertele, suurte koerte jaoks on maius liiga väike. Fit-Sticks´id on sobivad igas suuruses koertele, sest neist on võimalik vajadusel sobiv suurus murda. 

 

Autor: Kadi-Mari

25. ja 26. märtsil toimusid Saaremaal, Saare Ratsakeskuse maneežis Paikülas, Saarlaste Agilityklubi korraldatud, EKLi 2017 aasta parima sportkoera arvestusse minevad agilityvõistlused. Kohtunikuks oli Monika Põld.

Mõlemal päeval toimus kõigis ametlikes klassides kolm agilityvõistlust. Samuti oli mõlemal päeval kaks hüpperada A0 klassile.

Kahepäevasele võistlusele oli kokku registreerunud 72 osavõtjat. Kohal oli suurem enamus Saaremaa agilitysportlastest, samuti oli võistlejaid nii mandrieestist kui ka Lätist ja Soomest.

Võistluste peasponsoriks oli Platinum, kelle poolt pakutud auhinnad rõõmustasid nii sõpru neljajalgseid kui ka nende omanikke.

 

Saaremaa AgilityKäpp II ootab võistlejaid aga suvisele Saaremaale. 15 ja 16 juulil toimuvad Rahvusvahelised, EKLi parima sportkoera arvestusse minevad agilityvõistlused. Suvised võistlused toimuvad Mustjala Põhikooli staadionil. Kuna samal ajal toimub Mustjalas ka küla kokkutulek, siis kindlasti on sel ajal siin lisaks agilityvõistlustele veel palju toredaid üritusi.

                                                                                                                 

MTÜ Saarlaste Agilityklubi
Piltide autor: Raul Siim

Posted in Üritused Koer Sõnakuulelikkus Koeratoit By Karin Ivanova

Tooted 1 kuni 5 koguarvust 11

Lehekülg:
  1. 1
  2. 2
  3. 3