Ostukorv 0

Logo Tere tulemast!

Tooted 1 kuni 5 koguarvust 13

Lehekülg:
  1. 1
  2. 2
  3. 3

Nagu eemises postituses rõhutatud (loe SIIT), siis väga suur osakaal koera koolitamisest on just kodusel harjutamisel. Kutsikakool annab omanikule oskused oma koera õpetada ning neid kasutades ja korrapäraselt harjutades omandabki koer paljud käsklused. Põhimõtteliselt saab õpetada käsklusi kõikidele koertele, selle omandamise kiirus sõltub eelkõige omaniku initsiatiivist ning mingil määral ka koera tõust - mõned lihtsalt on kiiremad õppijad kui teised. Corgisid pean ise pigem kiireteks õppijateks.

Oleme õpetamisel kasutanud ka mõnda raamatut, näiteks „Mänge ja trikke koertele“, mis on olnud suureks abiks koolitusprotsessi lihtsamaks muutmisel. Samuti oleme sellest raamatust leidnud uusi põnevaid trikke, mida Ericule õpetada.

Meie eesmärgiks oli Ericu kutsikaperioodil eelkõige see, et ta kuuletuks meile kenasti ning täidaks käsklusi ka siis, kui ta pole rihmas - see on siiani ka väga hästi toiminud.

Oleme viimasel ajal mõelnud ka mõne uue triki õpetamisele – kui lugejatel on põnevaid mõtteid või ettepanekuid mida koerale õpetada, siis andke teada, proovime Ericuga järele.

MAIUSED

Oleme 2,5 aasta jooksul Ericule andnud mitmeid erinevaid maiuseid. Lisaks spetsiaalselt koertele mõeldud maiustele oleme kasutanud ka näiteks viinerit, pihvi või juustu. Kuna osaleme Ericuga ka koerte näitustel, siis on oluline, et maius talle väga meeldiks ja motiveeriks tegema käsklusi ning kuuletuma. Näituste puhul on see oluline, kuna keskkond on võõras, õhus on palju uusi ja huvitavaid lõhnu ning muidugi on segavaks teguriks teised koerad.

 

 

Ühel sellisel näitusel saavutas Eric auhinnalise koha ning sellega koos saime premeeritud Platnium Fit-Sticks Chikcen+Lamb maiusega. Juba topsi avades sattus ninna mõnus aroom ning Ericu reaktsiooni nähes oli selge kui väga see talle maitseb. Antud maiuse puhul on kasutatud ligi 80 protsenti kana- ja lambaliha ning lisatud on ka riisi, mis on väga heaks süsivesikuallikaks. Lisaks eelpool nimetatule, on samast sarjast ka Fit-Sticks Chicken+Rabbit ehk kana- ja küülikulihaga maius.  

Meile meeldib, et Fit-Sticks maiused on mahlased ja pehmed ning hõlpsasti murtavad, mis annab võimaluse need omakorda pisemateks tükkideks murda ning näitustele või jalutuskäikudele kaasa võtta või lihtsalt harjutuste premeerimiseks anda. Vähemtähtis ei ole ka asjaolu, et maiused on pakendatud vastupidavasse topsikusse, kus neid on mugav hoiustada. Nendele, kes soovivad oma koertele osta juba algselt pisemaid maiuseid, soovitame Platinum Click-Bits Chicken+Lamb maiust, mis on juba väiksemateks tükkideks tehtud. 

Oleme Platinumi maiuseid kasutanud juba mõnda aega ning iga kord tundub, et Eric teeks nende saamiseks kõike. Kui maiust käes hoida, siis tal on vahva komme näidata korraga ette kõik trikid, mida ta oskab, mis on päris humoorikas vaatepilt. 

Kokkuvõtteks soovitame koera võtmisel kindlasti läbi käia kutsikakoolist, kuid ära ei tohiks unustada ka kodust koolitamist, mis tegelikult panebki aluse kuulekale koerale ning pakub talle igpäevaselt mõnusat tegevust ja peamurdmist.  

Ericu toimetamistel saab silma peal hoida jälgides tema sotsiaalmeedia kontosid Facebookis ja Instagramis.

 

Autor (tekst ja pildid): Riina Kranich

Posted in Kutsikas Harrastused Koer Sõnakuulelikkus Koeratoit By Karin Ivanova

Selles postituses räägime kuidas kaks algajat koeraomanikku oma esimest koera koolitasid ja õpetasid ning ning mis sellest tänaseks päevaks välja tulnud on.

Et alustada algusest, tuleb minna tagasi aastasse 2016 kui meiega liitus pisikene corgi kutsikas, kellele kasvataja on tema pontsaka välimuse tõttu pannud nimeks Eric. Huvitav fakt - Ericu nimi on inspireeritud tuntud personaaltreeneri ja toitumisspetsialisti Erik Orgu järgi, kes on rõhutanud, et tervislikult toituda on võimalik ka ilma nälgimata. Kuna Ericu kutsikaaegne vorm oli selline mõnusalt pontsakas ja ta oli suurim kutsika pesakonnas, siis oli see nimi just temale sobiv.  Kuna ta oli kasvataja juurest tulles sellega harjunud, ei hakanud me seda muutma ning nimeks saigi koerale mitte just nii tavaline – ERIC.

Ajast veidikene ette rutates saame öelda, et Eric on täiskasvanud eas pigem kõhn olnud. 

 

ESIMESED ÕPETUSED

Millega me Ericu puhul alustasime? Olime hoolikult valmistunud ning pesa ja kõik vajalik oli Ericut juba kodus ootamas.  Tulles koju hakkasime teda järk-järgult keskkonnaga harjutama. Esimesed ööd olid keerulised, sest kutsikas niutsus ja soovis oma pesakonna juurde saamist. Mõne aja pärast see lõppes ning ta harjus meiega.

Kutsikaaja suurim väljakutse kõigile koeraomanikele on ilmselt harjutada oma koer õigel ajal ja õigesse kohta häda tegema. Sellega juhtus vähemalt meie puhul üks väga müstiline asi. Nimelt tegi Eric nr 2 häda oma kutsika aja jooksul tuppa täpselt 3 korda, millest esimesed kaks oli esimestel päevadel ning kolmas mingi kõhuhäda tõttu, ülejäänud korrad tegi ta kenasti oma hädad õues. Küll aga oli pissimisega natukene keerulisem ning see vajas eraldi lappide põrandale panemist. Algselt maha laotatud lappidest võttis Eric ühe lapi kiirelt omaks, kuhu ta kodus olles pissis ning ka tema pesaks olevas suures puuris olid lapid maas. Seejärel vähendasimegi lappide arvu põrandal ühe peale ning õige peame saime juba ka selle ära võtta. Vahel juhtus küll õnnetusi, aga pigem olid need erandlikud juhtumid. Julgeksime lappide maha panekut kõigile kutsikaomanikele soovitada, samuti ei tohiks karta jätta kutsikat natukene pikemaks ajaks üksinda. Meie näiteks ei käinud kordagi Ericuga öösiti pissiringil ning seetõttu õppis ta ilmselt üsna kiiresti hommikuni vastu pidama. Kindlasti kasutas ta pesaks olevasse puuri pandud lappe, kuid selline korraldus andis talle infot, et väljas käimistel on teatud intervallid. Alguses oli kindlasti raskem, kuid kasvades suutis ta kenasti jalutusest jalutuseni vastu pidada. Väga oluline on sealjuures mitte ära unustada kiitmist. Iga kord, kui ta tegi oma häda lapile või õue, siis kiitsime ja andsime maiuse. Kui juhtubki õnnetus ja häda tuleb näiteks vaibale, siis tuleb see vaikselt ära koristada ning mitte koera selle eest noomida. Koeral peab olema kasvamiseks mõnus ja stressivaba keskkond, kust ei puudu ka paras annus mõttetööd.

 

 

KUTSIKAKOOL JA NÄITUSEKOOL

Kui olmega seotud väljakutsed olid seljatatud, siirdusime Ericuga kutsikakooli, et täiendavat mõttetööd ja kuulekust harjuda. Kutsikakooli valisime pärast pikemat arutelu ja võrdlemist eelkõige piirkonna ja kohtade olemasolu põhjal. Iganädalaste tundide jooksul sai Eric palju sotsialiseeruda ning meie koeraomanikena väga palju targemaks. Eric õppis kutsikakoolis peamisi käsklusi nagu näiteks „istu“, „lama“, „juurde“ ning hoidma silmsidet omanikuga, liikuma rihmaga ja tulema juurde distantsilt.  Need oskused omandas ta üsna kiirelt ja ka hetkel tulevad need tegevused tal unepealt. Kutsikakooli puhul on loogika selline, et kohapeal tehakse harjutused läbi, kuid peamine kinnistamine jääb omanikel ikkagi kodustes tingimustes tehtud harjutuste abil. Oluline on aga silmas pidada, et kutsikas väsib kiirelt ja korraga väga pikalt harjutusi teha pole mõistlik. Iga omanik näeb oma koera väsimusmärke ilmselt kõige paremini, meie puhul oli maksimaalne harjutamise aeg umbes 10-15 minutit.

Lisaks kutsikakoolile läksime enda ja Ericu harimiseks ka näitusekooli, mis õpetab peamisi tegevusi, mida näitustel teha tuleb.  See oli üsna põnev koolitus ning kuna meil oli ka eelnev näitusekogemus all, siis saime lihvida neid tegevusi, mis hetkel veel konarlikult välja tulid.  Näitusekoolitusel õpetati koeraga liikumist, demonstreerimist, kohtuniku katsumise ja vaatamise peale rahulikuks jäämist, seismist ja muid vajalikke elemente. Koolitus koosnes 4 tunnist ja võime seda igati soovitada. Isegi kui pole soovi hakata pidevalt näitustel käima, siis on see lihtsalt üks väga huvitav ja hariv koolitus, mida oma koeraga koos läbi teha.

Ericu puhul on näitustel osalemisel suurimaks mureks hajameelsus ja kohatine peata olek, mis tulenevad lõhnadest ja teistest koertest. Kuigi ta teeb oma käsklused ringis kenasti ära, siis on ikkagi märgata, et ta on oluliselt rohkem hajevil kui teised sama tõu koerad. Järeleaitamist vajaks ka kõrval kõndimine, sest lõhnade tõttu on tal pidev soov minna uudistama, mitte korrektselt käsklusi täita. Siiski oleme nüüd tajumas, et Eric on vanusega rahulikumaks muutunud. 

Järgmises osas peatume lähemalt kuidas koera ise kodus õpetada.

Ericu toimetamistel saab silma peal hoida jälgides tema sotsiaalmeedia kontosid Facebookis ja Instagramis.

 

Autor (tekst ja pildid): Riina Kranich

Posted in Kutsikas Harrastused Koer Sõnakuulelikkus Koeratoit By Karin Ivanova

Koeraspordis ehk agility’s on kindlad reeglid, kuidas ja kui kiiresti peab koer takistusi läbima. Eesmärk on arendada kiirust ja täpsust, et saavutada võimalikult puhast tulemust. Selleks, et parimat tulemust saavutada, ei piisa aga pelgalt treeningust.

 

Treeningust vaat et olulisemgi on terviklik suhe oma koeraga. Koer peab tundma, et tema inimene on hea ja õppida on tore. Kui tulemus ja poodiumikoht muutuvad kõige olulisemaks, võib agility olla nii koera kui ka koerajuhi jaoks suur stressiallikas ning tihti kannatab seeläbi ka suhe koeraga. Kui koer tajub inimese rahulolematust, on tal uusi oskusi raskem omandada ja sooritust korrektselt teha. Tulemused tulevad aga iseenesest, kui keskenduda võitmise asemel hoopis koostööle.

 

Vundamendi ehitamine algab juba kutsikana – peamine on võtta koeraga tegelemiseks aega ja tekitada koerale õpiharjumus. Kui olete kutsika-aja maha maganud, ärge heitke meelt – agilityga võib alustada ka täiskasvanud koeraga. Parimad agilitykoerad tulevad suurepärasest koostööst oma inimesega - mängige koeraga, õpetage talle jõukohaseid trikke, jagage ülesanded väikesteks etappideks ja laske koeral tihti õnnestuda, kiites seda kõike vääriliselt. Jälgige koera - kui koer on väsinud, lõpetage kohe. Kui koer õnnestub, premeerige teda ja laske tal enne uute ülesannete juurde asumist võidust rõõmu tunda! Igal koeral on erinevad motivaatorid, nagu näiteks toit, sikutamine, tagaajamine, müramine, ujumine jne. Leidke üles just teile sobivad ja kasutage vastavalt sooritusele. Koera tuleks premeerida ka vaid soovi eest teiega koos olla ja koos mõelda. Arvestage, et ka julgustav hääletoon on preemia.

Õpiharjumusega koer, kes hindab koostööd inimesega, hakkab nagu sportlanegi tajuma oma edu. Koerad teavad, kui neil sooritus õnnestub ja nad naudivad seda. Ja ühtäkki, kuigi sa võitmisele ei keskendunudki, avastad, et raja läbimine oma parima sõbraga oli lihtne nagu lapsemäng ning rõõm targast ja õnnelikust koerast kordi suurem kui mistahes poodiumikoht.


Jaanika Lillenberg
Agility Arenguseltsi juht ja agility treener

Posted in Kutsikas Harrastused Koer Sõnakuulelikkus Koeratoit By Karin Ivanova

Kai & Janet: kokkuõpe

06.03.2018 9:45

Peagi möödub üheksa aastat päevast, mil algas minu kauaoodatud kokkuõpe tulevase juhtkoerahakatise Janetiga. Kõik, kes on lugenud minu eelmist postitust, on kursis poobiku tavatu iseloomuga, mis pole labradori retriiverile sugugi kohane. Just sel samal põhjusel kestis ka meie kokkuõpe tavapärase kolme kuni kaheksa nädala asemel 11 nädalat.

 

Kui kokkuõpe oli treeneri valvsa pilgu all juba mitu head nädalat kestnud ja mul olid kõik tarkuseterad ja näpunäited kõrva taha pandud, hakkasin vaikselt iga kokkusaamise lõpus treenerit pinnima küsimustega: kas ma võin Janeti täna enda juurde jätta? Millal ma saan Janeti enda kätte? Kas täna... ? Homme? Järgmine nädal? Millal, millal, millal? Olin ikka paras nuhtlus küll.

 

Kuid ükskõik, kui haledaid kutsikasilmi ma ka ei teinud, oli treeneri vastus alati ebalevalt eitav. Eks see ole nüüd tagantjärgi mõistetav ka, sest kokkuõppeperiood on tulevase tandemi puhul üks kõige olulisemaid alustalasid, n-ö vundament, kuhu peale hakatakse edasist hoonet ehitama. Pime inimene peab usaldama oma abilist, kuid samas olema alati valvas ja vajadusel korrigeerima juhtkoera möödalaskmisi. See on üks lõputu sisemine võitlus iseenda tundmuse, teadmiste ja koera usaldamise vahel.

 

Ootusärevust lisas veel seegi, kuna meie kokkuõpe oli jõudnud juba sellesse faasi, kus me õppisime minu igapäevaseid kodukandi marsruute, mis muutis meie senise koostöö veelgi sujuvamaks, kuna nüüd mul oli mingisugunegi aimdus sellest, et kus ma paiknen ja kuidas tänavad jooksevad, kus on ristmikud, sebrad, poed, pargid jms ja Janet otsis noore püüdliku juhtkoerapreilina kõik minu soovitud kohad mulle üles. Seega muutus harjutamine mitmes mõttes palju pingevabamaks ja ma tundsin üle pika aja end taas iseseisvana, võiks lausa öelda et nägijana. Mäletan, et kui alguses tundsin avalikus linnaruumis ringi liikudes natuke piinlikust oma pimedusest tingitud äparduste üle, siis Janetiga see tunne või valehäbi kadus. Tundsin hoopis tohutut uhkust, kui see ütlemata armas, tark ja nutikas kollane juhtkoerapreili ustavalt minu kõrval tatsus. Olin üle pika aja nii õnnelik ja rõõmus, et oleksin tahtnud igale vastutulijale kaela langeda ja hüüda: "Kas näete, kui tubli on minu popsu!?" :)

 

Lõpuks saabus ka see kauaoodatud päev, kui peale järjekordset õppepäeva treener lausus need unustamatud sõnad: "Ma mõtlen, et ma jätaks Janeti täna üheks prooviööks Sinu juurde ja kui  kõik sujub hästi, siis võime peagi kokkuõppe lõppenuks lugeda ja Sa saad ametlikult Janeti kasutajaks. Mis arvad sellest?".

 

Olin tõelises eufoorias, ma lendlesin rõõmutundest. Ainult, et emotsioonid, eriti tugevad emotsioonid, mõjuvad diabeetikute veresuhkrule destabiliseerivalt ja minu eufooria põhjustas mulle hüpoglükeemia, maakeeli öeldes langes mu veresuhkur nii madalale, et mul tekkisid krambid ja minu turgutamiseks tuli mulle kiirabi kutsuda. Kuid hoolimata öisele terviserikkele, mille tõttu tundsin end hommikul maru kudenuna ja rampväsinuna, siis teadmine, et täna on see päev, mil saan oma maailma parima abilise ja sõbra kätte, andis mulle jõudu ja jaksu end kokku võtta ja Janetile järgi sõita.

 

Kui jõudsime poobikuga esimest korda täiesti üksi, ilma treeneri valvsa järelvaatamiseta, koju, olin ma lihtsalt sillas ja nii uhke meie mõlemi üle. Kuid siis saabus öö ja kogu eelneva öö tsenaarium kordus - kiirabi käis mind taaskord turgutamas, sest lihtsalt mõte sellest, et nüüd on Janet jäädavalt minuga, oli niivõrd meeliülendav. Ainult, et teisel korral põrnitses kogu seda meedikute sehkendamist toanurgast pealt üks umbusklik juhtkoerapreili, kes oli lõpuks oma uude koju jõudnud.

Selline see meie kokkusaamise alguslugu oli. Täis kõikvõimalikke eufoorilisi tundeid ja emotsioone, sest lisaks äärmiselt suurepärasele juhtkoerale, sain endale ka tõeliselt väärtusliku sõbra! :)

 

 

Autor (tekst ja pilt): Kai Kuusk 
http://www.puhtapime.ee

Posted in Kutsikas Koer Sõnakuulelikkus Koeratoit By Karin Ivanova

Kai & Janet: sõpruse algus

14.01.2018 19:20

Kuigi Janet oskas kõikidest juhtkoerte oskustest esimesel kohtumisel ainult otsesuunda hoida, pooltel kordadel enne sõiduteed seisatada ja uksi otsida, siis mina olin enam kui rahul. Ma olin lausa vaimustuses ja oleksin soovinud kohe esimesel kohtumisel poobiku endaga koju kaasa smuugeldada. Kuid paraku polnud see võimalik ja nii pidin raske südamega jätma selleks korraks Janetiga hüvasti. Järgmise kohtumise leppisime treeneriga kokku juba kuu aja pärast - märtsi teises pooles, et alustada pimeda ja juhtkoera vahelist kokkuõpet.

Õnneks lendas vahepealne aeg linnutiivul ja ma ei pidanudki väga palju igatsustunde all kannatama. Mäletan üpris hästi meie teist kohtumist ja seda seepärast, et õues oli märtsikuule kohaselt lirtsuv ja plärtsuv ning mina... khm, ütleme nii, et mina polnud vist endale päris hästi aru andnud, et mul tuleb terve pikk päev märja ja liivase koeraga tegeleda. Mul oli nimelt seljas valge jope, valged kindad, valged saapad, valge õlakott ja helesinised teksased. Täpselt ideaalne outfit koeraga trenni tegemiseks :D

See oli esimene ja seni ka viimane kord, kui ma olen end Janetiga nii valgesse riietanud. Põhjus on lihtsamast lihtne - poobikul on imetabane anne pritsida oma tagumiste käppadega mulle liiva nabani.

Seda ilma liialdamata. Ma ei tea, kas see tuleneb Janeti puhul labradorile tavatult lühikeste jalgade tõttu või on preilil lihtsalt selline omapärane liikumisviis, kus hoogsalt vänderdab oma tagumikuga.

Kuid mind see ei morjendanud, et pritsis mu porikäkiks, sest rõõm oma tulevase juhtkoeraga koos liikuda oli kõigest muust üle. No hiljem, kui ma koju sõitsin, siis vbla sain natuke imelikke ja küsivaid pilke, sest mul polnud ju põhisüüdlast enam kõrval tatsumas, mis oleks reetnud määrdunud riiete põhjuse.

 Ma natuke tahaksin kirjutada ka Janeti iseloomust, sest tegu pole sugugi tavapärase labradori retriiveriga. No selles mõttes, et kui mõtlete "labrador", siis peaks kohe silme ette tulema selline hoogsalt saba liputav ja kõigiga seltsida sooviv tegelane... mkm, kuid mitte minu Janet. Ta võib ju ametlikult tõu poolest olla sõbralik, seltsiv, mänguline ja kõik need muud toredad iseloomustavad sõnad, kuid Janeti puhul selle erinevusega, et...

a. Ma ise valin, millal ja kellega ma sõbralik ja sõber olen. Ainult sihikindlad ja kannatlikud inimesed saavutavad tulemuse ja kui nad on selle saavutanud, siis jäävad nad alatiseks minu südamesse.

b. Inimesed ärge tulge minuga seltsima, see tähendab juttu puhuma või mulle ütlema, et olen niii nunnu - ma tean seda isegi. Kui ma tahan seltsida, siis oota kannatlikult, vbla tulen ma ise tutvust soetama, no kui mul parasjagu just selleks tuju ja aega on... või tahtmist.

c. Ma mängin ainult nendega, kelle olen oma sõbraks heaks kiitnud.
Teeme kohe asjad selgeks - mingi viineriga mind sõbraks ära ei osta ja mängima ei meelita.

d. Ma võin ju olla tõu poolest vee- ja linnukoer, aga ausalt öeldes tekitab vesi minus põlgust ja partidest ei arva ma ka suurt midagi, kui nad pole just eelnevalt küpsetatud ja hautatud.

 

Just selline kirjeldus annab aimdust minu isepäisest- ja teadlikust koerapreilist. Seda suhtumist sain ma korduvalt ise mitmetel kohtumistel ja treeningpäevadel tunda, kui harjutasime ja lihvisime omavahelist koostööd. Iga kord, kui mina ootusärevalt Tartusse sõitsin ja bussilt maha astusin, põrnitses Janet mind altkulmu eriti kahtlustaval ilmel. Kuid ma ei andnud alla. Mul oli siht silme ees ja nii ma järjekindlalt kiitsin, silitasin, patsutasin ja andsin tehtud tubli töö eest maiust ning minu nädalate pikkune kannatlikus viis lõpuks sihile! :)

See on samamoodi üks nendest hetkedest, mis mul kunagi ei unune. Ma ei mäleta enam, et mitmendat korda ma Pärnu-Tartu bussilt maha astusin ja Janeti kõrvale maha kükitasin, et järjekordselt seda altkulmu põrnitsevat juhtkoerahakatist tervituseks silitada ja patsutada, kui äkitselt tõmbas keelega õrnalt üle mu põse. "Ta reageeris!" hüüatasin ma treenerile. Ma olin nii heldinud ja üritasin veel üht musi välja meelitada, aga no see jäi siiski selle päeva ainsaks, kuid selle eest eriliseks. Ega musitamistega ei saagi siin liiale minna. Ikka tasa ja targu nagu ühele  väärikale juhtkoerale kohane. See oligi siis see jäämurdumise hetk meie suhtes ja alates sellest tagasihoidlikust žestist, mille osaks oli mul au saada, hakkas Janet mind aina enam ja enam usaldama, võttes mu sõpruse vastu ja kiites mu heaks. Oeh, minu pisike isepäine sõbrake! :)

 

 

Autor (tekst ja pilt): Kai Kuusk 
http://www.puhtapime.ee

Posted in Koer Sõnakuulelikkus Koeratoit By Karin Ivanova

Tooted 1 kuni 5 koguarvust 13

Lehekülg:
  1. 1
  2. 2
  3. 3