Vabariigi aastapäevale kohaselt on tänane kirjatükk veidi patriootlikumas toonis. Nimelt heidame pilgu meie ainsale koeratõule – eesti hagijale.


Kõigepealt pilk ajalukku. 1934.aastaks oli Eestis jahiloomade arv märgatavalt vähenenud ja 1937.aaastal keelustati üleküttimise välimiseks ühe abinõuna jahipidamine hagijatega, kelle turjakõrgus ületab 45 cm. Teise tõuke meie oma koeratõu tekkeks andis 1947.aastal NSV Liidu Rahvamajanduse ministeerium poolt vastu võetud otsus, et igal liiduvabariigil peab olema oma tõug. Enim andsid tõu kujunemisel tooni beagli ja šveitsi hagija ristandid. Uus tõug – eesti hagijas – kinnitati NSVL Põllumajanduse Ministeeriumi Looduskaitsealade ja Jahimajanduse Peavalitsuse poolt 1954.aasta lõpus.


Eesti Kennelliit kinnitas eesti hagija tõustandardi 1998.aasta keskel. FCI (The Fédération Cynologique Internationale – rahvusvaheline tõukoerandust koordineeriv organisatsioon) pole veel meie oma koeratõugu tunnustanud, kuid töö selle nimel käib. Eesti hagijas troonib uhkelt Eesti Kennelliidu vapil.


Eesti hagijas on keskmist kasvu tugeva kehaehitusega. Tõug on kolmevärviline, harva kahevärviline. Tänu valgele põhivärvile on koera kerge maastikul märgata. Eesti hagijal on kõlav hääl. Iseloomult on tõug tasakaalukas, visa, elav ja sõbralik. Enim kasutatakse meie hagijat jänese- ja rebasejahil.


Eesti hagija iseloomuomadused teevad temast mõnusa kaaslase nii jahil kui ka igapäevaelus. Kui selle tõu esindajat ei kasutata jahil, peab talle pakkuma mingi teise ala, kus ta oma energia saaks kasutada. Selleks sobib hästi näiteks agility.


Eesti hagija käekäigul hoiavad silma peal Eesti Kennelliit ja MTÜ Eesti Hagijas.


Pilt www.kennelliit.ee