Kui perre sünnib laps, muutub igapäevaelu väga palju. Kuidas tutvustada koeri esimest korda lapsega, kuidas koerad reageerivad? Mida peaks kindlasti tegema või mida mitte mingil juhul teha? Need on küsimused, mis käivad ilmselt iga koeraomaniku peast läbi, kes lapse saavad.

Seisin mõned nädalad tagasi samade küsimuste ees. Siiski tuleb tunnistada, et ma ei uurinud selle teema kohta ega muretsenud väga ka selle pärast kuidas käituda. Olen varasemalt kuulnud, et koertele õpetatakse juba enne beebi sündi, et lapse asjade juurde minna ei tohi. Näiteks pannakse beebitekk või mõned riided maha ja keelatakse koeral selle peale minna. See ei tundunud mulle aga vajalik või põhjendatud, kuna minu koerad on väga sõbralikud ja varem ka lastega kokku puutunud. Seega otsustasin, et ei tee midagi erilist selleks, et koeri uue pereliikme saabumiseks ette valmistada. Tulevikus loodan, et koerad ja laps leiavad ühise keele ja saavad kõik koos mängida.

Minu plaan oli lihtne - tutvustada koeri ja last võimalikult rahulikult ning jälgida, et saaksin koertega tegeleda ka edaspidi, et nad ei muutuks lapse suhtes armukadedaks. Esimesel kohtumisel lubasin koertel beebit nuusutada ning kõik koerad käitusid õnneks rahulikult. Ma ei premeerinud ega ei kiitnud ülevoolavalt koeri. Täna, kui laps on väike ja midagi veel õigupoolest peale pikutamise ei tee, siis rohkemat ei olegi vaja.



Vahel küll Fira või Ronja arvavad, et nad peaksid keelega üle beebi näo tõmbama ja ta puhtaks lakkuma. Või teinekord istub Hermi truult diivani ees, kui beebi üksi diivanil pikutab, takistades justkui teistel koertel beebi juurde minna. Üldjoontes on meil tubane elukorraldus aga samamoodi nagu enne.

Huvitavam osa on aga jalutuskäigud, sest nüüd liigub meiega ka lapsevanker kaasas. Sujuvama jalutuskäigu nimel pidin eelnevalt tegelema koerte treenimisega. Kui on vaja jalutada koerad rihmaotsas, siis on välistatud, et nad veaksid mind koos vankriga või kõnniksid vankrile ette. Seega liiguvad kõik koerad vankrist vasakul ja lõdvas rihmas. Kui jalutan vabalt liikuvatega koertega, siis selgitasin oma karjale, et vankri ette joosta ei tohi.  

Esimesel jalutuskäigul muutis vanker Hermi väga elavaks, ta keksis ümber vankri ja tahtis selle najale hüpata. Õnneks paarist korrast keelamisest piisas ja nüüd kulgevad meie igapäevased jalutuskäigud uues rütmis.


Autor: Elen Kivi-Paju (Kennel Ability)