Sama loogika kui sisseklikkimisel (nn Pavlovi refleks) kasutatakse ka järgmises kahes harjutuses, mis ma õpetan koertele esimestena – nimeharjutuses ja juurdetuleku harjutuses. Nendega peab alustama kohe varakult (mida varem seda parem) ning neid saab harjutada kodus juba varem,  enne kui kutsikas esimest korda väljas rihmast lahti lastakse.


Nimeharjutuse esimesel etapil ma lihtsalt ütlen koerale tema nime ja seejärel annan maiust, ootan, kuni koer sööb maiuse ära aga ei kaota veel huvi harjutuse vastu ja siis kordan uuesti. Esimesel etapil ma alatin kutsun koera nimepidi ainult siis, kui ta on niigi kontaktne ja koostöövalmis. Teisel etapil ma üritan just siis kutsikat nimepidi kutsuda, kui ta vaatab mujale või tegeleb millegi huvitavaga.


Täpselt sama moodi teen ma koerale „siia“ käsu kodus selgeks, kui kutsikas on minu ees (ehk ta ei saagi eksida), ma ütlen talle „siia“ ja kohe annan maiuse, kui koer on maiuse alla neelanud, kordan harjutust.


Kui ruumi on rohkem kui paar meetrit võib juurdetuleku harjutuse alati tagurdada ja tagurdades koera enda juurde lõbusa häälega kutsuda ja lõpus premeerida kas maiuse või mänguga.


Siis, kui kutsikas on kaela- ja jalutusrihmaga harjunud on, hakatakse temaga väljas jalutama. Kui kutsikas otsib teiega kontakti, te võite teha nime- ja juurdetuleku harjutusi ka väljas. Esialgu ei peagi selleks kutsikat rihmast lahti laskma. Kui kutsikas mõtleb, kas teie suunas liikuda või mitte, tagurdage ja kutsuge lõbusa häälega.


Rihmast saab kutsikat lahti lasti alguses ainult väga turvalistes kohtades – nt aiaga piiratud territooriumil või väga sügavas metsas (juhul, kui teie koeral just väga tugevad jahiinstinkti pole). Alguses nimeharjutus ja juurdetuleku harjutus näevad suht ühtemoodi välja, järgmisel nädalal arendame neid lahku :)


Väike video Twist metsas jalutuskäigust: http://youtu.be/-1-sz-MSeYY