Kui me oleme nt ühe-kahe nädala jooksul sikutamismängusid mänginud vihjesõnaga, üritan ma minna toomise õpetamisega edasi – hakkan asju käest ära viskama. Sellel etapil, täpselt, nagu eelmistel, peab kutsikas olema alati rihma või nööri otsas, et ta ei põgeneks ja ei lõhuks mänguasja.


Asjade viskamisel võib koera hoida ühe käega kaelarihmast (traksidest) või jalutusrihmast kinni, teha mänguasja talle kõigepealt huvitavaks, siis selle visata natukene eemale ja siis öelda kutsikale vihjesõna (nt „sikutame!“) ning lubage tal joosta mänguasja juurde ning selle üles korjata. Nii, kui mänguasi on kutsikal käes hakake lõbusa häälega teda kutsuma ning oma käsi näitama, soovitavalt samal ajal tagurdadest kutsikast eemale või kui ruumi on vähe, seistes kohapeal (võib ka selja keerata).


Kui kutsikas tuleb teie juurde, oodake, millal ta hakkab mänguasja teile kätte toppima ja nõudma, et te sikutamismängu hakkaksite mängima :) Korrake mängu veel ja veel, oluline aga on see, et koera ei tohi rihmast lahti lasta liiga varakult (enne, kui toomine on talle juba selge ja väga meeldib, koer peab aru saama, et uus vise tehakse ainult siis, kui mänguasi tuuakse kätte, mitte visatakse peremehe jalgade ette).


Mäng lõpetatakse alati siis, kui koera tuju on tipus (enne, kui ta väsib või tüdineb) ning ta tahab mängida veel ja veel – toomise kinnitamisel, või, kui koer viskab mänguasja jalgade ette – selle karistamiseks.


Objekte võib hakata varakult vahetama – ei tasu visata kogu aeg sama asja, nii jääb asi „kitsaks“ (nt koer muutub pallihulluks, kuid ei taha võtta suhu ega tuua teisi mänguasju).


Kui 3-5 kuusel kutsikal toimub hammaste vahetus, siis sikutada võib endiselt sama palju, kui palju kutsikas ise tahab. Kui asi on talle valulik, siis ta näitab teile seda, siis jätate mingiks periodiks sikutamise vahele ning oodate, millal kutsikas on jälle mänguks valmis.