Inimestel tekib tihti küsimus - kuidas siis ikkagi õpetada kutsikale olema kontaktne?


Alustame sellest, et aastaid arestust tekitasid koertel soovi, otsida omanikuga kontakti, loomulikuks. Mis tähendab, et kutsikat võib kiita (ning sellele võib järgneda maius või mäng) iga kord, kui ta üritab ise luua pilgukontakti.


Kui koer kodus või jalutuskäikudel vaatab või läheneb omanikule (ilma käsuta!), peab kohe juhtuma midagi tema jaoks huvitavat! Kui koer kodus ise tuleb teie juurde mänguasjaga ja pakub mängu – isegi kui teil parasjagu pole aega temaga müramiseks, lihtsalt kiitke, sikutage paar korda ja siis öelge „kõik“. Kui koer on juba mõne käsu õppinud, võite enne mängu alustamist paluda tal midagi teha – nt anda käppa – ja alles siis mängige temaga. Kuna just omanik peaks olema see, kes otsustab mängu lõpetamise üle, siis te peate olema tähelepanelikud ning lõpetama mängu alati enne seda, kui kutsikas ise tüdineb või väsib.


Te peate tundma oma koera ning tegema tema TOP-10 maiuste nimekirja :) Kerges situatsioonis kontakti võiks premeerida vähem huvitavate maiustega, rasketes situatsioonides (nt teise koeraga mängust ärakutsumisel) võib premeerida palju parema maiusega. Igal juhul kontakti eest antav preemia peaks olema vahelduv.


Kiituse, maiuse või mängu hulk ei määra seda kui hea kontakt tekib koeraga. Oluline on see, kui palju peab koer ise vaeva nägema, et ta saaks preemia.


Kui koer keset trenni muutub passiivseks ega huvitu kontaktist, võib jätta koera näiteks puuri (autosse) või siduda rihmaga kinni ja minna eemale, et koer peaks ise kontakti nö kerjama. Sellised „pausid“ ei tohiks olla ka liiga pikad, muidu koer võib mõned sekundid küll omaniku juurde tahta, kuid mingi aja möödudes leiab ka muid mooduseid meelelahutuseks (nt auto lõhkumine).


Kuna kõik koerad on erinevad, siis väga raskete koerte puhul (teatud tõud või agressiivne olend) soovitaksin ma pöörduda NILIF süsteemi poole (Nothing In Life Is Free) – sellest saate rohkem infot internetist.