Ostukorv 0

Logo Tere tulemast!

Teie kodu võib olla vägaturvaline kutsika jaoks, kuid kogu ülejäänud maailm seda kahjuks pole. Nii et tänase postituse teemaks on koerte turvalisus.


Nii kui te kodu uksest välja astute, peate olema kindlad, et kutsikas on oma turvalisuse huvides kvaliteetse kaela- ja jalutusrihmaga varustatud. Juhul, kui hirmust või uudishimust ta teeb mingi järsu tõmbe, ei juhtuks nii, et midagi läheb katki ja kutsikas põgeneb.


Loodame, et halbu asju kunagi ei juhtu, kuid parem olla valmis igasugusteks situatsioonideks.


Esimene asi, mis koeral peab olema, on kiip. Hästi paljud arvavad, et kui nende vetpassis on kiibinumber olemas, sellest täitsa piisab ja kaduma läinud loom leiab kergesti kodutee. Tegelikult, kui kiibinumber pole koos teie andmetega lemmiklooma registrisse kandud, pole sellest kiibist mingid abi. Sama lugu on siis, kui teil on meelest läinud oma uued andmed registrisse kanda või kui kiip on oma töötamise kogemata lõpetanud.


Nii et aegajalt tuleb kontrollida, kas kiip on endiselt hästi töötav ja leitav ning kontrollida oma kontaktandmeid lemmiklooma registrites.


Lisaks ei tee halba, kui koera kaelarihma juurde panna kvaliteetne ripats (graveering metallplaadil kõlab ideaalselt) koera nime ja omaniku kontaktandmetega.


Pimedal ajal (mis on Eestis peaaegu pool aastast) oleks hea alati panna koerale selga ka helkurid ning vilkuvad kaelarihmad (ma panen alati mõlemad, sest nad töötavad ja on nähtavad erineval moel) – kindlasti leiate lemmiklooma poodidest üht-teist, kahjuks, kvaliteet ei pruugi olla väga hea, aga aastatega leiate kindlasti midagi sobivat, eriti kui kasutada internetipoode. Helkurvest ja vilkuvkaelarihm on minimum, mida me saame oma koera jaoks teha.


Ja viimane asi, millest inimesed tihti ei mõtlegi, on koera turvalisus autos: ma soojalt soovitan hoida koera autos puuris, kahjuks, isegi väiksemate avariide puhul esimestena kannatavad autos koerad. Miinimum, mida jällegi võiks teha, on panna koerale autos selleks spetsiaalselt mõeldud traksid, et koer oleks turvavöö juurde kinni pandud – see garanteerib teile vähemalt seda, et kui te ust lahti teete, kutsikas ilma loata autost välja ei hüppa.


Turvalist kooselamist!!


Kolmekuune kutsikas on juba võimeline looma inimesega kontakti: üritab pakkuda mängu ja nõuab tähelepanu :)


Kolmekuune kutsikas oskab juba natukene pikemalt olla pissimata (isegi mitu tundi) kui kahekuune kuts ning pissib enamasti nüüd sinna, kus pissilõhn juba olemas, kuid äpardused ikka juhtuvad, eriti siis, kui peremees on pikalt tööl. Alates kolmest kuust hakkavad kutsikal vahetuma hambad ja valulik hammustamine väheneb kuid kutsika närimise soov läheb suuremaks. Sellega peab arvestama ning pakkuma kutsikale võimalust närida asju ilma teie kodu hävitamata.


Üldiselt paraneb kõvasti tasakaal ning näiteks hüppamise/ronimise oskus koos suurenenud kasvuga – siit võivad tulla uued probleemid – koer ulatub asjadeni, mis olid enne täiesti ohust väljas :)


Eelmisel perioodil me alustasime kutsika kasvatamist ja koolitust – nüüd me peame jätkama (ja need, kes on alles nüüd võtnud kutsika – hoopis alustama) nende asjadega, väike memo-nimekiri:




  • hooldusprotseduuridega harjutamine (ilma hirmudeta ja valutult) – silmad-kõrvad-käpad/küüned-hambad-karv

  • sülle võtmine

  • puuriga/maneežiga harjutamine

  • üksiolemise harjumine

  • autosõiduga harjutamine

  • nimeharjutus – nüüd mitte ainult kodus, vaid ka väljas, raskemates olukordades

  • kaela- ja jalutusrihmaga harjumine

  • juurdetulek kodus ja väljas.


Kui te olete siiani teinud kõike regulaarselt ning järjekindlalt, siis teie kutsikas käitub vetarsti kabinetis silmapaistvalt hästi, kui tuleb tema vaktsineerimise aeg :) Nagu tegi Twist :)


Arenguetappi 8.-12. nädalani nimetatakse kiire õppimise faasiks. Kuid uusi asju kutsikale tutvustamas peab olema väga ettevaatlik – kuni 3-kuuseks saamiseni kutsikas on väga tundlik (nn esimene hirmude periood) ja iga negatiivne kogemus võib kahjuks kinnistuda ja mõjutada tema käitumist tulevikus. Ehk kutsika sotsialiseerimisel peate küll kogu aeg laiendama „piire“ ja tutvustama asju, kuid mitte mingil juhul pakkuma kutsikale shokki.


Mulle endale meeldib nn ping-pong meetod ehk raskusi lisatakse ja vähendatakse, jälle lisatakse ja vähendatakse, nii te võite kindel olla, et ei koorma kutsika närvisüsteemi üle ja ta ei sattu stressi. Pidevas stressis olev koer hakkab üle reageerima ka pisiasjadele, milliseid ta oleks normaalolukorras isegi mitte märganud.


Tänaval jalutamisel näiteks kasutan ma ka ping-pong meetodit – esimesel korral olles väljas, me ei lähe kaugemale, kui trepikojast mõned meetrid, kuid järgmisel väljas käimisel ma läheme sellest kutsikale juba tuttavast alast nats kaugemale, mõnekümmend meetrid eemale, siis tuleme tagasi. Järgmisel jalutuskäigu ajal me püsime selles talle väga heaks tuttavaks saanud alas ja nt mängime seal selle asemel, et jälle minna kaugemale. Järgmisel jalutuskäigul me jälle läheme kaugemale.


Alguses ma liigungi ainult teatud marsruudil, lihtsalt pikendates seda.


Kui kutsikas on juba vapraks muutunud, alles siis ma hakkan teda viima kohe mööda talle täiesti tundmatuid tänavaid.


Millal hakata jalutama kutsikaga väljas, otsustage ise, konsulteerides enne vetarstiga. Süles või autos võiks koerale maailma tutvustada kasvõi kohe, oluline on see, et kui väljas on külm ja süles olevale mitte liiguvale kutsikale võib ilm liiga teha, vihma või lörtsiga kah ei oleks hea jalutada. Alates kolmandast elukuust hakkavad kutsikad võõraid inimesi juba natukene umbusaldama, kuigi uudishimu ikkagi võidab :) Seega kasutage nii palju võimalusi sotsialiseerimiseks, kui palju saate, sest aeg lendab kiiresti mööda ning sotsialiseerimise „väravad“ lähevad kiiresti lukku.


Süles (või puuris või kandekotis või autos) olev kutsikas ei pea veel tingimata oskama käia rihma otsas kuid aga kui olete otsustanud kutsikat süles väljas mitte kanda (kasvõi tema kaalu pärast), siis enne tuleb kutsikale kodus selgeks õpetada kaela- ja jalutusrihma kandmist.


Kaelarihmaga harjutamine on väga kerge – kutsikas ei märkagi seda kui ta on millegiga hõivatud, nt mängib või sööb. Ehk te võite iga kord, kui hakkate koeraga mängima või teda toitma, panna talle vahetult enne kaelarihm kaela, ning kui olete lõpetanud, võtke see kohe ära. Paari päeva pärast võib juba kaelarihmale lisandada ka väga kerget jalutusrihma.


Ohutus, nagu tavaliselt kutsikate puhul, on eelkõige – kaelarihma peab koerale parajaks tegema, see peab olema tal kaelas nii tihedasti, et selle alla mahub teil ainult kaks näppu (vastaselt juhul võib kutsikas selle tänaval üle pea tõmmata ja ära joosta). Toodang peab olema äärmiselt kvaliteetne (mul on endal kogemust kahe erineva kutsikaga, kui meil tänavalt järsult kaerarihm oli poleks läinud :( ). Parem osta üks kord kallis aga kvaliteetne kaelarihm (jalutusrihm), kui osta odav ning kutsikast ilma jääda.


Loomulikult, kaelarihma asemel võib kasutada ka trakse.


Ohutuse mõttes ei tohi koerale kunagi jätta kaelarihma kaela, kui ta jääb koju üksinda – ta võib sellega kinni jääda ja lämbuda.


Kui te mängite kutsikaga kodus või väljas või jalutate temaga väljas, pidage meeles, et füüsiline üleaktiviseerimine võib ka olla stressi allikaks (ka vaimne väsimus, kui pakutakse õppimiseks liiga palju uut asju). On olemas väga lihtne valem, mille ma kasutan:


Te saate kutsikaga JÄRJEST mängida või jalutada tema vanus kuudes korrutada 5 minutiga, nt kui Twist on kahekuune, siis 2 (kuu) * 5 (min) = 10 minutit, kui kutsikas on 9-kuune, siis 9 * 5 = 45 minutut jne.


Ehk me peame mängud teiste koertega või peremehega või trenni või jalutuskäiku lõpetame enne, kui kutsikas üle erutub/väsib, ehk me võime Twistiga midaiganes teha järjest kuni 10 minutit. Päevas aga võib kutsikaga tegeleda nii palju, kui palju teil selleks aega leidub.


Väike video sellest, kuidas Twisti harjutatakse mängu ajal kaerarihmaga:


http://youtu.be/yoDByngMRCk

Nõu annab Vilde Tee Loomakliiniku loomaarst Anu Poopuu

Kuidas käituda, et koer ei õpiks väljendama agressiivset käitumist seoses toiduga?

Müüdid koerte toitmisest on sama arvukad kui müüdid käitumisest. Koer on nö lihatoiduline loom, kes suudab süüa ka segatoitu. Mis tähendab, et ta võib süüa liha aga ka juur-ja puuvilju, teraviljatooteid jne. Koertele meeldib või nad leiavad sageli enda maandamise võimaluse inimese poolt pakutud kontidesse, mänguasjadesse jne. Kui loom sööb tasakaalustatud toitu, siis ei ole tema toidulauale neid pakutavaid lisandeid otseselt vaja, küll aga oskavad koerad nende väärtust hinnata. Probleemid tekivad, kui koera käitumine ümber selliste meenete muutub kaitsvaks või agressiivseks.


Probleemide vältimine võiks alguse saada juba koera varajases nooruses.


Kutsikas võiks õppida juba kasvataja juures olles:


1. Et toitu on piisavalt. Seetõttu peaks kutsikaid söötma sageli ning võõrutamishetkest alates eraldi kaussidest. NB! See ei tähenda ülisuuri toidukoguseid, mida ei suudetagi ära süüa.


2. Istuma ja rahunema MÕNE SEKUNDI enne toidu või maiuse saamist. Seda võiks alustada juba u 5. nädalase kutsikaga, kuid kindlasti 7,5 – 8,5 nädalaselt kui koer läheb uude koju;


See õpetab koerale, et:




  • toidu nimel ei ole vaja võidelda

  • rahulik käitumine viib toidu või muu soovitud asja saamiseni

  • võistlemine või oma positsiooni kehtestamine (pesakonnakaaslastega või uue pere liikmetega) läbi toidu ei tööta ja pigem viib toidust ilma jäämiseni.


Koeraomanikule annab see võimaluse positiivseid käitumismustreid üles ehitada ja vältida paljude võimalike probleemide teket.


Järgneb…

4 ese(t)