Ostukorv 0

Logo Tere tulemast!

Kui te olete kutsikaga kõik see aeg mänginud sikutamismängusid on teil väga kerge pärast õpetada talle asjade toomist – mida iganes te tahaksite, et ta tooks. Väikese uudishimuliku kutsika puhul ma kasutan sama asja selleks, et ta kätte saada, kui ta on väljas midagi tema arust väga huvitava leidnud (nt konti või kalapead) ning seda märkamatult vahetada ohutuma objekti vastu.


Algab asi, loomulikult, mänguasjade ja puupulkade sikutamisest (nii sees, kui väljas); sikutamine on suht lühikene, et kutsikas ei väsiks ja iga kord koer peab ennast võitjana tundma – see tähendab, et mänguasi jääb talle! Alguses koerad jäävad sellega rahule, kuid suht ruttu nad saavad aru, et tegelikult sedasi mäng lõpeb – aga nad tahaksid kindlasti rohkem mängida!


Sikutamise ajal ma alati ütlen koerale midagi, mis hiljem jääb mul sikutamise vihjesõnaks (nt sikutame, või sikisikisiki :)), kui mäng on lõppenud (ehk otseselt sikutamist enam ei toimu), siis ma jään vait.


Kuna toomisel (eriti kutsikatel ja sportkoertel) on väga oluline usaldus omaniku suhtes, siis ma näitan alati koerale igatmoodi, et ma ei taha kunagi seda huvitavad objekti (kasvõi leitud kilekotti) enda kätte jätta, et ta ei kardaks minu kätt, selleks ma mitte kunagi ei roni koerale suhu käega selleks, et seda asja koeralt ära võtta, ning mängudes ma katkestan sikutamist väga pehme libiseva liigutusega ja ise olen liikumatu (sees lausa põrandal, nii on kergem ennast kontrollida :), ehk ma ei jookse koerale järgi (sedasi mäng võib muutuda sikutamismängust hoopis püüdmis- ja tagaajamisemänguks).


Kui kutsikas korjab maast midagi tema jaoks ohtlikku (nt kivi), isegi siis ma ei roni käega talle suhu, vaid jooksen minema ja otsin maast muu objekti (juhul, kui kaasa võetud mänguasi ei paku kutsikale huvi).


Tavaliselt sülitavad kutsikad ruttu objektid suust välja selleks, et saaks uut asja kätte. Sedasi ei tee ainult need kutsikad, kellel on kurb kogemus juba käes – kui omanik on koera juba korra püüdnud ja asja suust vägisi ära võtnud (usaldus on kadunud).


Järgneb reedel :)


Video toomise õpetamisest: http://youtu.be/rcBQByqq5FA


Mänguasjade teema lõpetamiseks - olge loovad!


Toiduga saab täita ka neid mänguasju, mis ei olnud selleks otseselt mõeldud: näiteks Berralt ostetud roheline pall (pildil) – isegi need koerad, kes enne ei tundnud pallide vastu mingit huvi, peale toiduga täidetud rohelist palli olid kergesti hakkanud mängima tennispallidega; kui Twist oli väga väike, 8-nädalane kutsikas, ja tema hambad ja lõuad ei lubanud talle veel midagi suurt hambusse võtta, siis ma toppisin väikese viineri võrgust palli (punane pall pildil) – nii õppis Twist toidu hankima pehmest mänguasjast enne, kui ma viisin ta kõvemast kummist tehtud Kongidele üle. Ohutuse mõttes veenduge alati enne mänguasja toiduga täitmist – sellelkindlasti peab olema kaks auku (et poleks tekkinud vaakuumefekt). Oma vana sokki toiduga täitmisel (sikutamiseks) olge lihtsalt koera läheduses mängu ajal – ärge jätke talle selle sokki närimiseks ja alla neelamiseks!


Kui koerale antakse toiduga täidetud mänguasi mängimiseks puurist väljaspool, siis on vajalik peremehe järelevalve - kui mänguasi veereb mööbli alla või elektrijuhtmete lähedusse saab peremees koera aidata. Väike video Twistist:


http://youtu.be/0CPZoDJW_Us


Kõik koerte mänguasjad on mõeldud mängimiseks inimesega koos (või läheduses), ärge kunagi jätke koera mänguasjaga mängima järelevalveta! Mänguasja koerale andes (ostes) jälgige ohutuse nõudeid:




  • mänguasja suurus - kui mänguasi mahub koerale suhu nii, et ta ei peagi eriti lõuad lahti tegema – see on koerale liiga väike ning koer võib ta kogemata mängu hoos alla neelata;

  • mänguasja materjal - koertele meelgib asju närida, tükeldada, piuksusid välja võtta, lõhkuda – nii et uute mänguajade puhul laske esimesed mängusessioonid toimuda teie silmi all. Peale mängu lõppu vaadake mänguasi hoolikalt läbi – kas on märke sellest, et sinna tekib auk või õmblused hakkavad lahti minema? Suure mänguasja väiksemad tükikesed võivad koerad alla neelata.kahtluste tekkimisel viskage mänguasja kohe ära;

  • inimestele (lastele või sportlastele) möeldud mänguasjad ei sobi koertele üldse (nt lendavad taldrikud lõhuvad hambaid või teravad tükid tekitavad haavu suus) või nendega võib mängida ainult inimeste järelevalve all (nt tennispallid on tehtud koerte jaoks mürgisest materjalist)


Alguses kutsikad ei tee vahet, mis on nende mänguasi ja mis on omaniku suss :) Selleks, et koerale seda õpetada hoian mina koerte mänguasjad spetsiaalses korvis, mis on madal – koerad võivad ise mängutuju tekkimisel minna korvi juurde „shoppama“ - väga huvitav vaadata, kuidas nad seal otsivad endale just täna sobivat mänguasja :) Vajadusel ma võin korvi ühe liigutusega kõrgemale tõsta (nt korteri koristamise ajaks). Peale seda, koerale võib õpetada mänguasju maast üles korjata ja ise korvi sisse panna – nii õpib koer käsu peale ise koristama mänguasju korvi.

Kuna tulevikus peab iga koer oskama veeta aega üksinda ja peab õppima mitte nõudma tähelepanu ka siis, kui omanik on kodus, siis peaks talle õpetama midagigi, kui ta jääb üksinda – lahendada ristsõnu? Kasutada interneti? Vaadata seriaale? Ei :) Me peame varakult õpetama koerale närima õigeid mänguasju, kusjuures peab hoolima sellest, et nende mänguasjade närimine meeldiks kutsikale rohkem, kui muude asjade närimine.



Kasvataja juures olles, õpib iga kutsikas sööma toidukausist. See on ka väga kasulik oskus. Nüüd on aga aeg õpetada kutsikale, kuidas ta saab oma toitu mänguasjadest. Kui kutsikas sööb kuivtoitu, võib osta talle kasvõi Trixy kummist palli, kuhu sisse topitakse kuivtoit ning kutsikas õpib seda veeretama, siis nuuskima maad ja otsima nina abil üles välja kukkunud krõbinaid – nii saabki kutsikas „jahil käidud“ - väsinud ja kõht täis :) (Naabrite ja oma kurvade mitte kurvastamiseks ei soovita ma osta toitupalle ja muid toiduga täidetavaid mänguasju, mis on tehtud kõvast plastmassist).



Mina ise olen Kong mänguasjade fänn, sh nende närimiseks mõeldud mänguasjade hiigel fänn. Kongi valikuga saab tutvuda SIIN ning need on müügil enamus loomakliinikutes ja ka mõnes loomapoes. Kutsikatele mõeldud mänguasjad on tehtud natukene pehmemast kummist kui täiskasvanute koerte omad :)



Klassikalist kongi saab vajadusel täita ka krõbinatega (selleks peab kongi siseseintele tilgutama natukene mett), kuid rohkem lõbu (eriti alguses, kui te alles hakkate kutsikale kongi kasutamist „maha müüma“) pakuvad koertele maitsvamad maiused (nt need, mida pakub firma Kong ise). Kong on tehtud spetsiaalsest kummist, mis kannatab nii sügavkülma kui ka mikrolaineahju. Kongi sisse võib panna väikesed juustutükid, lasta tal sekund-kaks olla mikrolaineahjus, jahutada ja anda koerale – juust sulab ära ja jääb seinte külge kinni – kutsikal võtab aega ta sealt kätte saada.



Kui teie koer on lihadieedil (eriti mõnus suvel), võib täita kongid hakkliha või lihatükkidega, hoida neid sügavkülmas kuni kasutamise vajaduseni. Kui te lähete nt õhtul teatrisse, siis võib kongi sügavkülmast välja võtta ja anda koerale – läheb tükk aega enne, kui koer suudab selle sisu keelega üles sulatada ja ära süüa.


Tulemuseks on jällegi väsinud ja kõhutäistunnega koer, kes ei viitsi pahandusi teha.



Klassikalised kongid on erinevate suurustega (vastavalt koera kaalule/suurusele), nii et ostke õiget suurust ning kui kutsikas kasvab, siis tuleb veel kord uud kong osta. Kui koer saab kogu oma päeva toidu portsu kongist, siis võibolla väga suurele koerale peab jätma koju kahte-kolme kongi korraga, et ta saaks kõhu täis.





Video Twistist, kus saate näha arendava mänguasja kasutamist, mis oli tema puhul mõttetu väsitamise mõttes :)



http://www.youtube.com/watch?v=Hci59E7Cp80


Arenguetappi 8.-12. nädalani nimetatakse kiire õppimise faasiks. Kuid uusi asju kutsikale tutvustamas peab olema väga ettevaatlik – kuni 3-kuuseks saamiseni kutsikas on väga tundlik (nn esimene hirmude periood) ja iga negatiivne kogemus võib kahjuks kinnistuda ja mõjutada tema käitumist tulevikus. Ehk kutsika sotsialiseerimisel peate küll kogu aeg laiendama „piire“ ja tutvustama asju, kuid mitte mingil juhul pakkuma kutsikale shokki.


Mulle endale meeldib nn ping-pong meetod ehk raskusi lisatakse ja vähendatakse, jälle lisatakse ja vähendatakse, nii te võite kindel olla, et ei koorma kutsika närvisüsteemi üle ja ta ei sattu stressi. Pidevas stressis olev koer hakkab üle reageerima ka pisiasjadele, milliseid ta oleks normaalolukorras isegi mitte märganud.


Tänaval jalutamisel näiteks kasutan ma ka ping-pong meetodit – esimesel korral olles väljas, me ei lähe kaugemale, kui trepikojast mõned meetrid, kuid järgmisel väljas käimisel ma läheme sellest kutsikale juba tuttavast alast nats kaugemale, mõnekümmend meetrid eemale, siis tuleme tagasi. Järgmisel jalutuskäigu ajal me püsime selles talle väga heaks tuttavaks saanud alas ja nt mängime seal selle asemel, et jälle minna kaugemale. Järgmisel jalutuskäigul me jälle läheme kaugemale.


Alguses ma liigungi ainult teatud marsruudil, lihtsalt pikendates seda.


Kui kutsikas on juba vapraks muutunud, alles siis ma hakkan teda viima kohe mööda talle täiesti tundmatuid tänavaid.


Millal hakata jalutama kutsikaga väljas, otsustage ise, konsulteerides enne vetarstiga. Süles või autos võiks koerale maailma tutvustada kasvõi kohe, oluline on see, et kui väljas on külm ja süles olevale mitte liiguvale kutsikale võib ilm liiga teha, vihma või lörtsiga kah ei oleks hea jalutada. Alates kolmandast elukuust hakkavad kutsikad võõraid inimesi juba natukene umbusaldama, kuigi uudishimu ikkagi võidab :) Seega kasutage nii palju võimalusi sotsialiseerimiseks, kui palju saate, sest aeg lendab kiiresti mööda ning sotsialiseerimise „väravad“ lähevad kiiresti lukku.


Süles (või puuris või kandekotis või autos) olev kutsikas ei pea veel tingimata oskama käia rihma otsas kuid aga kui olete otsustanud kutsikat süles väljas mitte kanda (kasvõi tema kaalu pärast), siis enne tuleb kutsikale kodus selgeks õpetada kaela- ja jalutusrihma kandmist.


Kaelarihmaga harjutamine on väga kerge – kutsikas ei märkagi seda kui ta on millegiga hõivatud, nt mängib või sööb. Ehk te võite iga kord, kui hakkate koeraga mängima või teda toitma, panna talle vahetult enne kaelarihm kaela, ning kui olete lõpetanud, võtke see kohe ära. Paari päeva pärast võib juba kaelarihmale lisandada ka väga kerget jalutusrihma.


Ohutus, nagu tavaliselt kutsikate puhul, on eelkõige – kaelarihma peab koerale parajaks tegema, see peab olema tal kaelas nii tihedasti, et selle alla mahub teil ainult kaks näppu (vastaselt juhul võib kutsikas selle tänaval üle pea tõmmata ja ära joosta). Toodang peab olema äärmiselt kvaliteetne (mul on endal kogemust kahe erineva kutsikaga, kui meil tänavalt järsult kaerarihm oli poleks läinud :( ). Parem osta üks kord kallis aga kvaliteetne kaelarihm (jalutusrihm), kui osta odav ning kutsikast ilma jääda.


Loomulikult, kaelarihma asemel võib kasutada ka trakse.


Ohutuse mõttes ei tohi koerale kunagi jätta kaelarihma kaela, kui ta jääb koju üksinda – ta võib sellega kinni jääda ja lämbuda.


Kui te mängite kutsikaga kodus või väljas või jalutate temaga väljas, pidage meeles, et füüsiline üleaktiviseerimine võib ka olla stressi allikaks (ka vaimne väsimus, kui pakutakse õppimiseks liiga palju uut asju). On olemas väga lihtne valem, mille ma kasutan:


Te saate kutsikaga JÄRJEST mängida või jalutada tema vanus kuudes korrutada 5 minutiga, nt kui Twist on kahekuune, siis 2 (kuu) * 5 (min) = 10 minutit, kui kutsikas on 9-kuune, siis 9 * 5 = 45 minutut jne.


Ehk me peame mängud teiste koertega või peremehega või trenni või jalutuskäiku lõpetame enne, kui kutsikas üle erutub/väsib, ehk me võime Twistiga midaiganes teha järjest kuni 10 minutit. Päevas aga võib kutsikaga tegeleda nii palju, kui palju teil selleks aega leidub.


Väike video sellest, kuidas Twisti harjutatakse mängu ajal kaerarihmaga:


http://youtu.be/yoDByngMRCk

Twist saabus koju kahekuusena. Kõik ei pea kutsikat nii varakult emalt ära võtma kuid kuna sellel vanusel hakkab ümbrus omandama kutsika elus tähendust – ta on valmis looma esimesi sotsiaalseid suhteid inimesega – siis Twisti kui tulevase sportkoera jaoks on väga oluline luua just minuga väga head suhted ning minul on väga suur roll tema sotsialiseerimisel (kasvatajal ei prugi olla nii palju aega iga kutsika jaoks eraldi).


Kuigi sellel perioodil on kah raskusi omaniku jaoks – kutsikas ei suuda veel kodus hädasid mitte tegema ning ta uurib maailma hammaste abil :) Sellel perioodil kutsikas loob sotsiaalset lähedust häälte abil, mis võib olla koormav teie naabritele :)


Kui te ei kavatse veel kutsikat kasvatajalt ära võtta, siis vähemalt hea oleks temaga kohtuda ja esmane tutvuse luua. Kui aga te ikkagi toote kutsikat koju, siis kahe-kolme kuuse kutsikaga tuleb tegeleda eriti palju.


Te peate nüüd asendama kutsikale tema ema, pesakonnakaaslasi ja teiste karjaliikmeid, kes muidu oleksid taganud talle ergutava ja vaimsele arengule eriti sobiva ümbruse. Kutsikat peaks harjutama erinevate olukordadega, millisse ta peab suhtuma hilisemas elus positiivselt (linna elu, vetarsti külastamine, teiste koertega kohtumine, Twisti puhul sõnakuulelikkuse ja agility üritused, sh trennid ja võistlused, jms).


Uues kodus esimese nädala olemise eesmärk on aidata kutsikal üle elada emast ja pesakonnakaaslastest lahkuminekut, tuleb luua talle väga turvaline keskkond, luua temaga kontakti läbi hooldust, toitmist ja mängimist, samuti hakkata õpetama talle esimesed kodus elamise „seadused“ :)


Twisti esimese mängusessiooni video (esimene päev kodus):


http://www.youtube.com/embed/VFqCJ_FRhK4

5 ese(t)