
- Neil, kes paigutatakse teise kohta, peaks uus koht olema samuti varjuline.
- Suure koera puhul on väga hea abivahend mõni suurem riidetükk, kuhu saab looma peale tõsta ning siis koos riidega paigutada ta sobivasse kohta.
- Kui loom ei taha lasta end puutuda, on õigem seda mitte teha. Sel puhul tuleks pigem jälgida, et ta rohkem viga ei saaks ning jääda abi ootama.
- Kui loom on võimeline jooma, võib talle pakkuda joogiks vett, näiteks mõnest plastmasskarbist või kui sobivat anumat käepärast leida pole, siis kasvõi kilekotti sobivasse asendisse sättides.
- Vett loomale suhu kallates on oht, et see võib talle hindamisteedesse sattuda ning kindlasti ei tohiks seda teha teadvuseta seisundis loomale.
- Süüa pole mõistlik pakkuda, ka siis kui loom tundub näljane. Sest transpordil võib loom oksendada ning kui ta vajab kliinikus narkoosi, ka siis on oksendamine looma jaoks halvem kui söömataolek.
- Looma transportimisel oma autoga – varjupaika või kliinikusse, oleks hea, kui keegi saaks looma jälgida. Et ta oleks paigal, oksendamise korral vabastaks hingamisteed jms.
- Märgates sõiduteel surnud looma, on mõistlik ta teelt kõrvale tõsta, et säästa teda uuesti lömastamise eest.
- Kui ei taheta seda paljaste kätega teha, siis võib ühekordsete kinnaste puudumisel kasutada edukalt ka kilekotte.
- Maanteedelt teisaldavad loomalaipu teehooldajad, linnades jällegi varjupaigad – seega tuleks loomakorjuse leidmisest teatada taas varjupaika ning kirjeldada asukohta võimalikult täpselt.
Loodan, et need kaks sissekannet on abiks kõigile, kes leiavad või puutuvad kokku vigastatud loomadga.