Ostukorv 0

Logo Tere tulemast!

Mida saab omanik teha kutsika abistamiseks tema sotsiaalses arengus?

Veenduge, et kutsikas puutuks regulaarselt kokku erinevate inimeste, loomade ja situatsioonidega. Tuvastage inimesed ja olukorrad, kellega või millega kutsikas sageli kokku ei puutu. Näiteks juhul, kui majapidamises pole lapsi, võib korraldada lastega regulaarseid mängukohtumisi. Kui omanik elab maal, on aegajalt hea jalutada kutsikaga linnatänavatel. Linnas üles kasvanud kutsikas seevastu võib hirmu või erutusega reageerida põllumajandusloomadele, kellega tal  varases arengujärgus kokkupuude puudus.

Tutvustage kutsikat nii paljude uute inimeste ja olukordadega kui võimalik, tehes sellega algust juba tema esimesel kolmel elukuul. Vormiriietuses ametnikud, kärarikkad väikelapsed, ettearvamatult käituvad inimesed on vaid mõned loomas hirmu esilekutsuda võivad näited.  Lisaks sellele oleks hea juba varakult tutvustada kutsikale autosõitu, lifte, treppe, erinevaid helisid (autod, rongid, lennukid) jne. On tähtis, et kutsikale antakse võimalus lõdvestuda ja uute olukordadega harjuda, vältides erutuse ja hirmu tekkimist.

Üks võimalus uute olukordade ja inimestega tutvustamise soodustamiseks on preemia kasutamine. Preemiaks võib olla lemmikmänguasi või maius iga kord, kui kutsikas stiimuliga kokku puutub. Kui võõrad inimesed igal kohtumisel kutsikale maiust pakuvad, õpib kutsikas neid kohtumisi ootama. Preemiate pakkumine toimib ühtlasi ka käekartuse vähendajana, kuna kutsikas õpib seostama väljasirutatud kätt ja uusi sõpru millegi positiivsega. Kui kutsikas on õppinud käsu peale istuma, peaks iga uus sõber käskima kutsikal enne preemia andmist istuda. See õpetab korrektset tervitamiskäitumist ja on vähem tõenäoline, et kutsikas hakkab inimeste najale üles hüppama.

Kutsikale peab oma arengut kujundavate kuude vältel andma võimaluse kohtuda ja saada preemiat paljudelt erinevatelt inimestelt – kõigi vanusegruppide, rasside, välimuste ja sugude esindajatelt. Kui tundub, et kutsikas satub paanikasse, taanduge veidi ja proovige hiljem uuesti, et hirmu mitte süvendada. Omanikud ei tohiks kunagi hirmunud koera rahustada/kiita või talle kaasa tunda, kuna kutsikas võib näha selles preemiat kartliku käitumise eest, mis suurendab hirmu veelgi.

Sotsialiseerumine versus haigusrisk on probleemiks juhul, kui efektiivne sotsialiseerumine nõuab, et omanik viiks kutsika välja enne, kui vaktsineerimisskeem on lõpule viidud. Mõistlik oleks kutsikat kanda süles, viia teda autosõitudele ja tutvustada külalistele. Hoiduma peaks kontaktist koerte väljaheidetega või teiste koertega, kelle tervise- ja vaktsineerimisstaatus on teadmata.

Hea oleks liituda mõne kutsikakooli grupiga. Leidke hea koertetreener, kes kasutab positiivseid, premeerimisel põhinevaid meetodeid. Käige ise mõnes tunnis kohal, et olla kindel koolitaja meetodites. Kutsikakoolis õpib kutsikas suhtlema erinevate koertega, säilitades samal ajal  kontakti omanikuga.

Kutsikate käitumise ja sotsialiseerumise teemal jätkame järgnevates postitustes.

Arenguetappi 8.-12. nädalani nimetatakse kiire õppimise faasiks. Kuid uusi asju kutsikale tutvustamas peab olema väga ettevaatlik – kuni 3-kuuseks saamiseni kutsikas on väga tundlik (nn esimene hirmude periood) ja iga negatiivne kogemus võib kahjuks kinnistuda ja mõjutada tema käitumist tulevikus. Ehk kutsika sotsialiseerimisel peate küll kogu aeg laiendama „piire“ ja tutvustama asju, kuid mitte mingil juhul pakkuma kutsikale shokki.


Mulle endale meeldib nn ping-pong meetod ehk raskusi lisatakse ja vähendatakse, jälle lisatakse ja vähendatakse, nii te võite kindel olla, et ei koorma kutsika närvisüsteemi üle ja ta ei sattu stressi. Pidevas stressis olev koer hakkab üle reageerima ka pisiasjadele, milliseid ta oleks normaalolukorras isegi mitte märganud.


Tänaval jalutamisel näiteks kasutan ma ka ping-pong meetodit – esimesel korral olles väljas, me ei lähe kaugemale, kui trepikojast mõned meetrid, kuid järgmisel väljas käimisel ma läheme sellest kutsikale juba tuttavast alast nats kaugemale, mõnekümmend meetrid eemale, siis tuleme tagasi. Järgmisel jalutuskäigu ajal me püsime selles talle väga heaks tuttavaks saanud alas ja nt mängime seal selle asemel, et jälle minna kaugemale. Järgmisel jalutuskäigul me jälle läheme kaugemale.


Alguses ma liigungi ainult teatud marsruudil, lihtsalt pikendates seda.


Kui kutsikas on juba vapraks muutunud, alles siis ma hakkan teda viima kohe mööda talle täiesti tundmatuid tänavaid.


Millal hakata jalutama kutsikaga väljas, otsustage ise, konsulteerides enne vetarstiga. Süles või autos võiks koerale maailma tutvustada kasvõi kohe, oluline on see, et kui väljas on külm ja süles olevale mitte liiguvale kutsikale võib ilm liiga teha, vihma või lörtsiga kah ei oleks hea jalutada. Alates kolmandast elukuust hakkavad kutsikad võõraid inimesi juba natukene umbusaldama, kuigi uudishimu ikkagi võidab :) Seega kasutage nii palju võimalusi sotsialiseerimiseks, kui palju saate, sest aeg lendab kiiresti mööda ning sotsialiseerimise „väravad“ lähevad kiiresti lukku.


Süles (või puuris või kandekotis või autos) olev kutsikas ei pea veel tingimata oskama käia rihma otsas kuid aga kui olete otsustanud kutsikat süles väljas mitte kanda (kasvõi tema kaalu pärast), siis enne tuleb kutsikale kodus selgeks õpetada kaela- ja jalutusrihma kandmist.


Kaelarihmaga harjutamine on väga kerge – kutsikas ei märkagi seda kui ta on millegiga hõivatud, nt mängib või sööb. Ehk te võite iga kord, kui hakkate koeraga mängima või teda toitma, panna talle vahetult enne kaelarihm kaela, ning kui olete lõpetanud, võtke see kohe ära. Paari päeva pärast võib juba kaelarihmale lisandada ka väga kerget jalutusrihma.


Ohutus, nagu tavaliselt kutsikate puhul, on eelkõige – kaelarihma peab koerale parajaks tegema, see peab olema tal kaelas nii tihedasti, et selle alla mahub teil ainult kaks näppu (vastaselt juhul võib kutsikas selle tänaval üle pea tõmmata ja ära joosta). Toodang peab olema äärmiselt kvaliteetne (mul on endal kogemust kahe erineva kutsikaga, kui meil tänavalt järsult kaerarihm oli poleks läinud :( ). Parem osta üks kord kallis aga kvaliteetne kaelarihm (jalutusrihm), kui osta odav ning kutsikast ilma jääda.


Loomulikult, kaelarihma asemel võib kasutada ka trakse.


Ohutuse mõttes ei tohi koerale kunagi jätta kaelarihma kaela, kui ta jääb koju üksinda – ta võib sellega kinni jääda ja lämbuda.


Kui te mängite kutsikaga kodus või väljas või jalutate temaga väljas, pidage meeles, et füüsiline üleaktiviseerimine võib ka olla stressi allikaks (ka vaimne väsimus, kui pakutakse õppimiseks liiga palju uut asju). On olemas väga lihtne valem, mille ma kasutan:


Te saate kutsikaga JÄRJEST mängida või jalutada tema vanus kuudes korrutada 5 minutiga, nt kui Twist on kahekuune, siis 2 (kuu) * 5 (min) = 10 minutit, kui kutsikas on 9-kuune, siis 9 * 5 = 45 minutut jne.


Ehk me peame mängud teiste koertega või peremehega või trenni või jalutuskäiku lõpetame enne, kui kutsikas üle erutub/väsib, ehk me võime Twistiga midaiganes teha järjest kuni 10 minutit. Päevas aga võib kutsikaga tegeleda nii palju, kui palju teil selleks aega leidub.


Väike video sellest, kuidas Twisti harjutatakse mängu ajal kaerarihmaga:


http://youtu.be/yoDByngMRCk

Nii mõneski mikimaa filmis võib kohata kaadreid lemmikloomapoes akvaariumi-sarnastes kastides kutsikatest, kes nukralt oma ostjat ootavad. Linateos on peegeldus elust. Nii Ameerikas kui Euroopas pole sellises vaatepildis kahjuks midagi erilist. Viimasel ajal võib kutsikaid leida nii mõnestki Eesti lemmiklooma kauplusest. Miks ei tasu sealt omale kutsikat osta?




  • Vähene taustainfo – kes on kasvataja, millised on vanemad, millistes tingimustes kasvas.

  • Vanemate tervis – võimalike pärilike haigust kohta puudub enamasti igasugune teave

  • Vanemate iseloom – praegu kohtab järjest enam aretuslike iseloomuvigadega koeri, kellega kooselu on seetõttu raskendatud. Loomapoest ostetud koera vanemaid ei ole võimalik oma silmaga näha.

  • Kasvataja saab soovitada ootustele sobivat kutsikat – kellele meeldib aktiivse, kellele rahulikum koerake.

  • Edasise toe puudus – uus koeraomanik saab kasvatajalt alati nõu, aga lemmikloomapoest soetatud koerakese puhul edasine toetus puudub.

  • Ükski lugupeetud kasvataja ei anna oma kasvandikke vahendajatele või kauplustele müüa, sest nii kaob kontakt tulevaste omanikega ja võimalus oma töö tulemust näha.

  • Tihti realiseeritakse selliselt kutsikaveskite toodangut.

  • Ost hetkeemotsiooni ajel – nukker koerahakatis klaasi taga muudab nii mõnelgi külastajal südame härdaks ja tekib vastupandamatu soov loomake sealt päästa. Kuid koer võetakse 10-15 aastaks. Sellist otsust ei saa teha kergekäeliselt. Pealegi, kui oled ühe kutsika sealt päästnud, tuuakse sinna peagi uus, sest äril läheb ju hästi, kui kaup liigub. Kõiki koerakesi aga niimoodi päästa ei jõua.

  • Paberid võltsitud – isegi kui tõukoera pähe müüdava koerakesega tulevad kaasa “paberid”, siis tihti pole nendega edaspidi midagi peale hakata, sest neid ei tunnista ükski tõuorganisatsioon. Nii võibki uus koeraomanik avastada, et kalli raha eest ostetud chihuahua kasvab kolm korda suuremaks kui peaks. Isegi kui müüdaval koeral on korralik tõutunnistus, peaks lemmiklooma pood kui müügikoht tulevases koeraomanikus tekitama küsimuse, miks kasvataja ise oma kutsikate müügiga ei tegele – mida tal varjata on?

  • Kokkuhoid tervise ja elutingimuste arvelt – teadupärast pole korraliku pesakonna kutsikate üleskasvatamine kuigi odav – vanemate terviseuuringud, toit, vaktsiinid, puhas keskkond. Selleks, et poes müüdava kutsika hind “tarbijasõbralik” oleks, peavad vahepealsed astmed – paljundaja, vahendaja, lemmikloomapood – kõik oma kulud minimaalsed hoidma, et tegevus ka kasu tooks. Seda tehakse koerahakatise tervise ja elutingimuste arvelt.

  • Uude koju minek on kutsikale alati stressirohke – milleks lisada sinna veel üks vaheaste lemmikloomapoe näol, kus isegi kõige parema järelevalve all leidub piisavalt klaasile koputajaid ja torkijaid.

  • Liikumisvajadus – klaaskastis elades jääb rahuldamata koerahakatise elementaarne liikumisvajadus, sest jalutamas keegi nendega ei käi.

  • Sotsialiseerimine – väike kutsikas peab hakkama peaskonna juurest lahkudes kohe oma tulevase elukeskkonnaga tutvuma. Lemmikloomapoes klaas-akvaariumis elades jääb loomalapse maailm väga ahtaks. Kui kutsika maailma avardamisega õigel ajal ei tegele, on hiljem teda väga raske ennast elus mugavalt tundma õpetada.

  • Iseseisva elu algus lemmikloomapoes – enam pole koeraema, kes kutsikate järelt kasis. Samas ei tegele poes keegi koerakesele puhtusepidamise õpetamisega. Koer harjub oma väljaheidete keskel elama. Edaspidi on sellisele koerale väga raske õpetada oma hädade õue tegemist.


Mida teha?


Kuna hetkel ei ole Eestis kutsikate loomapeos müümine otseselt seadusega keelatud, esimese asjana saame meie, kui tarbijad selliseid kauplusi, mis muu kauba hulgas ka kutsikaid pakuvad, boikoteerida.


Teiseks saame teavet, miks selline kutsikate müümise viis halb on, oma tuttavate seas levitada ja selle läbi teadlikust tõsta.


Kolmandaks saame töötada selle nimel, et selline tegevus ka seadustega keelata.

3 ese(t)