Ostukorv 0

Logo Tere tulemast!

Inimestel tekib tihti küsimus - kuidas siis ikkagi õpetada kutsikale olema kontaktne?


Alustame sellest, et aastaid arestust tekitasid koertel soovi, otsida omanikuga kontakti, loomulikuks. Mis tähendab, et kutsikat võib kiita (ning sellele võib järgneda maius või mäng) iga kord, kui ta üritab ise luua pilgukontakti.


Kui koer kodus või jalutuskäikudel vaatab või läheneb omanikule (ilma käsuta!), peab kohe juhtuma midagi tema jaoks huvitavat! Kui koer kodus ise tuleb teie juurde mänguasjaga ja pakub mängu – isegi kui teil parasjagu pole aega temaga müramiseks, lihtsalt kiitke, sikutage paar korda ja siis öelge „kõik“. Kui koer on juba mõne käsu õppinud, võite enne mängu alustamist paluda tal midagi teha – nt anda käppa – ja alles siis mängige temaga. Kuna just omanik peaks olema see, kes otsustab mängu lõpetamise üle, siis te peate olema tähelepanelikud ning lõpetama mängu alati enne seda, kui kutsikas ise tüdineb või väsib.


Te peate tundma oma koera ning tegema tema TOP-10 maiuste nimekirja :) Kerges situatsioonis kontakti võiks premeerida vähem huvitavate maiustega, rasketes situatsioonides (nt teise koeraga mängust ärakutsumisel) võib premeerida palju parema maiusega. Igal juhul kontakti eest antav preemia peaks olema vahelduv.


Kiituse, maiuse või mängu hulk ei määra seda kui hea kontakt tekib koeraga. Oluline on see, kui palju peab koer ise vaeva nägema, et ta saaks preemia.


Kui koer keset trenni muutub passiivseks ega huvitu kontaktist, võib jätta koera näiteks puuri (autosse) või siduda rihmaga kinni ja minna eemale, et koer peaks ise kontakti nö kerjama. Sellised „pausid“ ei tohiks olla ka liiga pikad, muidu koer võib mõned sekundid küll omaniku juurde tahta, kuid mingi aja möödudes leiab ka muid mooduseid meelelahutuseks (nt auto lõhkumine).


Kuna kõik koerad on erinevad, siis väga raskete koerte puhul (teatud tõud või agressiivne olend) soovitaksin ma pöörduda NILIF süsteemi poole (Nothing In Life Is Free) – sellest saate rohkem infot internetist.


Sportkoer Winnie!

14.03.2013

Kõrvalkäimise lihvimise nädal :)


Tegime trenni viie erineva poe juures. Hea, et ilm oli suht normaalne, et trenne sai tehtud, kuid videod jäid külma pärast seekord tegemata. Riia SK võistluseni on jäänud kaks nädalat, ning mina otsustasin, et me jälle ei tee agilityhallis trenne, et kõrvalkäimisel vingumisele lõppu panna.


Winnie motivatsioon on laes ning mitte kusagil mujal vingumist ei esine.


Siiatuleku kiirus on tunduvalt kasvanud, peatused on ka väga head, kui neid metsas teha. Nüüd on aeg proovida seda harjutust jälle hallis.


Ainukene muret tekitav harjutus on antud hetkel püsivus istumisel. Nii, kui viimasel võistlusel Winnie tõusis püsti, nii ta jätkab samas vaimuses edasi. Ma ei tea, mis juhtus, ta lihtsalt ei suhtu tõsiselt selle harjutusse. On vaja kindlasti teha seda teiste koertega koos, see on alati aidanud teda varem.


Pulkade valik on nagu varem – trennis teeb hästi, kuid võistlusel võib vabalt hakkata pulkadega mängima, kuigi lootus suureb viimasena – äkki just Riias ta seda ei tee :)


Ülejäänud, SK trennidest vabaks jäänud ajal jalutasime Twistiga metsas – Winnie üheks tööülesanndeks on Twisti kasvatamine :) Pildid ja video jalutuskäigust on siin:


http://svetaeks.blogspot.com/2013/03/twisti-ja-winnie-jalutuskaik-metsas.html


Teie kodu võib olla vägaturvaline kutsika jaoks, kuid kogu ülejäänud maailm seda kahjuks pole. Nii et tänase postituse teemaks on koerte turvalisus.


Nii kui te kodu uksest välja astute, peate olema kindlad, et kutsikas on oma turvalisuse huvides kvaliteetse kaela- ja jalutusrihmaga varustatud. Juhul, kui hirmust või uudishimust ta teeb mingi järsu tõmbe, ei juhtuks nii, et midagi läheb katki ja kutsikas põgeneb.


Loodame, et halbu asju kunagi ei juhtu, kuid parem olla valmis igasugusteks situatsioonideks.


Esimene asi, mis koeral peab olema, on kiip. Hästi paljud arvavad, et kui nende vetpassis on kiibinumber olemas, sellest täitsa piisab ja kaduma läinud loom leiab kergesti kodutee. Tegelikult, kui kiibinumber pole koos teie andmetega lemmiklooma registrisse kandud, pole sellest kiibist mingid abi. Sama lugu on siis, kui teil on meelest läinud oma uued andmed registrisse kanda või kui kiip on oma töötamise kogemata lõpetanud.


Nii et aegajalt tuleb kontrollida, kas kiip on endiselt hästi töötav ja leitav ning kontrollida oma kontaktandmeid lemmiklooma registrites.


Lisaks ei tee halba, kui koera kaelarihma juurde panna kvaliteetne ripats (graveering metallplaadil kõlab ideaalselt) koera nime ja omaniku kontaktandmetega.


Pimedal ajal (mis on Eestis peaaegu pool aastast) oleks hea alati panna koerale selga ka helkurid ning vilkuvad kaelarihmad (ma panen alati mõlemad, sest nad töötavad ja on nähtavad erineval moel) – kindlasti leiate lemmiklooma poodidest üht-teist, kahjuks, kvaliteet ei pruugi olla väga hea, aga aastatega leiate kindlasti midagi sobivat, eriti kui kasutada internetipoode. Helkurvest ja vilkuvkaelarihm on minimum, mida me saame oma koera jaoks teha.


Ja viimane asi, millest inimesed tihti ei mõtlegi, on koera turvalisus autos: ma soojalt soovitan hoida koera autos puuris, kahjuks, isegi väiksemate avariide puhul esimestena kannatavad autos koerad. Miinimum, mida jällegi võiks teha, on panna koerale autos selleks spetsiaalselt mõeldud traksid, et koer oleks turvavöö juurde kinni pandud – see garanteerib teile vähemalt seda, et kui te ust lahti teete, kutsikas ilma loata autost välja ei hüppa.


Turvalist kooselamist!!


Sama loogika kui sisseklikkimisel (nn Pavlovi refleks) kasutatakse ka järgmises kahes harjutuses, mis ma õpetan koertele esimestena – nimeharjutuses ja juurdetuleku harjutuses. Nendega peab alustama kohe varakult (mida varem seda parem) ning neid saab harjutada kodus juba varem,  enne kui kutsikas esimest korda väljas rihmast lahti lastakse.


Nimeharjutuse esimesel etapil ma lihtsalt ütlen koerale tema nime ja seejärel annan maiust, ootan, kuni koer sööb maiuse ära aga ei kaota veel huvi harjutuse vastu ja siis kordan uuesti. Esimesel etapil ma alatin kutsun koera nimepidi ainult siis, kui ta on niigi kontaktne ja koostöövalmis. Teisel etapil ma üritan just siis kutsikat nimepidi kutsuda, kui ta vaatab mujale või tegeleb millegi huvitavaga.


Täpselt sama moodi teen ma koerale „siia“ käsu kodus selgeks, kui kutsikas on minu ees (ehk ta ei saagi eksida), ma ütlen talle „siia“ ja kohe annan maiuse, kui koer on maiuse alla neelanud, kordan harjutust.


Kui ruumi on rohkem kui paar meetrit võib juurdetuleku harjutuse alati tagurdada ja tagurdades koera enda juurde lõbusa häälega kutsuda ja lõpus premeerida kas maiuse või mänguga.


Siis, kui kutsikas on kaela- ja jalutusrihmaga harjunud on, hakatakse temaga väljas jalutama. Kui kutsikas otsib teiega kontakti, te võite teha nime- ja juurdetuleku harjutusi ka väljas. Esialgu ei peagi selleks kutsikat rihmast lahti laskma. Kui kutsikas mõtleb, kas teie suunas liikuda või mitte, tagurdage ja kutsuge lõbusa häälega.


Rihmast saab kutsikat lahti lasti alguses ainult väga turvalistes kohtades – nt aiaga piiratud territooriumil või väga sügavas metsas (juhul, kui teie koeral just väga tugevad jahiinstinkti pole). Alguses nimeharjutus ja juurdetuleku harjutus näevad suht ühtemoodi välja, järgmisel nädalal arendame neid lahku :)


Väike video Twist metsas jalutuskäigust: http://youtu.be/-1-sz-MSeYY


Tihti küsitakse, kui varakult võib alustada kutsika koolitamist.


Vastus: kohe, kui ta teile koju jõudis. Koolitamine ja kasvatamine käivad alati käsi käes. Kui palju ja mida täpselt igaüks tahab oma kutsikale õpetada, otsustab ise. Twistist peaks tulema sportkoer, seega tema kasvatus ja koolitamine on natukene suurema „programmi mahuga“, kui tavalise kodukoera koolitamise programm ette näeks.


Seega me alustasime ka formaalset koolitust juba esimesel nädalal – kahekuune Twist ei oska veel eriti maiust käes võttagi, kui talle juba õpetatakse, mida tähendab klikkeri signaal. Kuna mina koolitan (oma) koeri klikkerkoolituse põhiselt, siis esimese asjana pean ma kutsikale selgelt tegema, et klikkile alati järgneb midagi head, näiteks, maiust.


Esimene „sisseklikkimise“ (ehk klikkeri häälega tutvumine ja klikk-maius seost tekkimine) sessiooni video:


http://www.youtube.com/watch?v=-2DatrQrb74


SISSEKLIKKIMINE (ehk koerale klikkeri häält tutvustamine) käib nii:


koer peab olema tühja kõhuga ning teie poolt pakutava maiuse vastu huvi tundma, aktiivses käes hoidke maiust, passiivses käes klikkeri, alguses võib kontrollida koera isu olemasolu sellega, et talle pakutakse tükkikene maiust – kas kutsikas sööb või ei söö? Koerad võivad maiust mitte võtta mitmel põhjusel – kõht täis, maius ei kõlba, kehv enesetunne, nt valud, või millegi vastu hirm – kõigil nendel põhjustel ei saa siis koera ka koolitada. Nii võib kutsikale kuni 5 maiusetükki nö „tasuta“ ära anda, võib maiust anda käest, võib visata põrandale või panna koera toidukausi sisse - paljudel koertel viimase puhul motivatsioon tunduvalt tõuseb. Kui koer näitab maiuse vastu huvi, võib hakkata klikkima – vajutate klikkerit ja seejärel annate kutsikale maiust; kutsikas sööb maiuse ära, siis alles võib korrata – klikker/maius tegevust. Sedasi või teha 15-20 korda järjest; tavaliselt sellest ka piisab koertele, et meeldiv seos – „klikkile järgneb maius“ tekkiks igal koeral, vanusest ja soost sõltumata.


Tooted 1 kuni 5 koguarvust 7

Lehekülg:
  1. 1
  2. 2