Ostukorv 0

Logo Tere tulemast!

Inimestel tekib tihti küsimus - kuidas siis ikkagi õpetada kutsikale olema kontaktne?


Alustame sellest, et aastaid arestust tekitasid koertel soovi, otsida omanikuga kontakti, loomulikuks. Mis tähendab, et kutsikat võib kiita (ning sellele võib järgneda maius või mäng) iga kord, kui ta üritab ise luua pilgukontakti.


Kui koer kodus või jalutuskäikudel vaatab või läheneb omanikule (ilma käsuta!), peab kohe juhtuma midagi tema jaoks huvitavat! Kui koer kodus ise tuleb teie juurde mänguasjaga ja pakub mängu – isegi kui teil parasjagu pole aega temaga müramiseks, lihtsalt kiitke, sikutage paar korda ja siis öelge „kõik“. Kui koer on juba mõne käsu õppinud, võite enne mängu alustamist paluda tal midagi teha – nt anda käppa – ja alles siis mängige temaga. Kuna just omanik peaks olema see, kes otsustab mängu lõpetamise üle, siis te peate olema tähelepanelikud ning lõpetama mängu alati enne seda, kui kutsikas ise tüdineb või väsib.


Te peate tundma oma koera ning tegema tema TOP-10 maiuste nimekirja :) Kerges situatsioonis kontakti võiks premeerida vähem huvitavate maiustega, rasketes situatsioonides (nt teise koeraga mängust ärakutsumisel) võib premeerida palju parema maiusega. Igal juhul kontakti eest antav preemia peaks olema vahelduv.


Kiituse, maiuse või mängu hulk ei määra seda kui hea kontakt tekib koeraga. Oluline on see, kui palju peab koer ise vaeva nägema, et ta saaks preemia.


Kui koer keset trenni muutub passiivseks ega huvitu kontaktist, võib jätta koera näiteks puuri (autosse) või siduda rihmaga kinni ja minna eemale, et koer peaks ise kontakti nö kerjama. Sellised „pausid“ ei tohiks olla ka liiga pikad, muidu koer võib mõned sekundid küll omaniku juurde tahta, kuid mingi aja möödudes leiab ka muid mooduseid meelelahutuseks (nt auto lõhkumine).


Kuna kõik koerad on erinevad, siis väga raskete koerte puhul (teatud tõud või agressiivne olend) soovitaksin ma pöörduda NILIF süsteemi poole (Nothing In Life Is Free) – sellest saate rohkem infot internetist.


Sportkoer Winnie!

14.03.2013

Kõrvalkäimise lihvimise nädal :)


Tegime trenni viie erineva poe juures. Hea, et ilm oli suht normaalne, et trenne sai tehtud, kuid videod jäid külma pärast seekord tegemata. Riia SK võistluseni on jäänud kaks nädalat, ning mina otsustasin, et me jälle ei tee agilityhallis trenne, et kõrvalkäimisel vingumisele lõppu panna.


Winnie motivatsioon on laes ning mitte kusagil mujal vingumist ei esine.


Siiatuleku kiirus on tunduvalt kasvanud, peatused on ka väga head, kui neid metsas teha. Nüüd on aeg proovida seda harjutust jälle hallis.


Ainukene muret tekitav harjutus on antud hetkel püsivus istumisel. Nii, kui viimasel võistlusel Winnie tõusis püsti, nii ta jätkab samas vaimuses edasi. Ma ei tea, mis juhtus, ta lihtsalt ei suhtu tõsiselt selle harjutusse. On vaja kindlasti teha seda teiste koertega koos, see on alati aidanud teda varem.


Pulkade valik on nagu varem – trennis teeb hästi, kuid võistlusel võib vabalt hakkata pulkadega mängima, kuigi lootus suureb viimasena – äkki just Riias ta seda ei tee :)


Ülejäänud, SK trennidest vabaks jäänud ajal jalutasime Twistiga metsas – Winnie üheks tööülesanndeks on Twisti kasvatamine :) Pildid ja video jalutuskäigust on siin:


http://svetaeks.blogspot.com/2013/03/twisti-ja-winnie-jalutuskaik-metsas.html


Teie kodu võib olla vägaturvaline kutsika jaoks, kuid kogu ülejäänud maailm seda kahjuks pole. Nii et tänase postituse teemaks on koerte turvalisus.


Nii kui te kodu uksest välja astute, peate olema kindlad, et kutsikas on oma turvalisuse huvides kvaliteetse kaela- ja jalutusrihmaga varustatud. Juhul, kui hirmust või uudishimust ta teeb mingi järsu tõmbe, ei juhtuks nii, et midagi läheb katki ja kutsikas põgeneb.


Loodame, et halbu asju kunagi ei juhtu, kuid parem olla valmis igasugusteks situatsioonideks.


Esimene asi, mis koeral peab olema, on kiip. Hästi paljud arvavad, et kui nende vetpassis on kiibinumber olemas, sellest täitsa piisab ja kaduma läinud loom leiab kergesti kodutee. Tegelikult, kui kiibinumber pole koos teie andmetega lemmiklooma registrisse kandud, pole sellest kiibist mingid abi. Sama lugu on siis, kui teil on meelest läinud oma uued andmed registrisse kanda või kui kiip on oma töötamise kogemata lõpetanud.


Nii et aegajalt tuleb kontrollida, kas kiip on endiselt hästi töötav ja leitav ning kontrollida oma kontaktandmeid lemmiklooma registrites.


Lisaks ei tee halba, kui koera kaelarihma juurde panna kvaliteetne ripats (graveering metallplaadil kõlab ideaalselt) koera nime ja omaniku kontaktandmetega.


Pimedal ajal (mis on Eestis peaaegu pool aastast) oleks hea alati panna koerale selga ka helkurid ning vilkuvad kaelarihmad (ma panen alati mõlemad, sest nad töötavad ja on nähtavad erineval moel) – kindlasti leiate lemmiklooma poodidest üht-teist, kahjuks, kvaliteet ei pruugi olla väga hea, aga aastatega leiate kindlasti midagi sobivat, eriti kui kasutada internetipoode. Helkurvest ja vilkuvkaelarihm on minimum, mida me saame oma koera jaoks teha.


Ja viimane asi, millest inimesed tihti ei mõtlegi, on koera turvalisus autos: ma soojalt soovitan hoida koera autos puuris, kahjuks, isegi väiksemate avariide puhul esimestena kannatavad autos koerad. Miinimum, mida jällegi võiks teha, on panna koerale autos selleks spetsiaalselt mõeldud traksid, et koer oleks turvavöö juurde kinni pandud – see garanteerib teile vähemalt seda, et kui te ust lahti teete, kutsikas ilma loata autost välja ei hüppa.


Turvalist kooselamist!!


Sama loogika kui sisseklikkimisel (nn Pavlovi refleks) kasutatakse ka järgmises kahes harjutuses, mis ma õpetan koertele esimestena – nimeharjutuses ja juurdetuleku harjutuses. Nendega peab alustama kohe varakult (mida varem seda parem) ning neid saab harjutada kodus juba varem,  enne kui kutsikas esimest korda väljas rihmast lahti lastakse.


Nimeharjutuse esimesel etapil ma lihtsalt ütlen koerale tema nime ja seejärel annan maiust, ootan, kuni koer sööb maiuse ära aga ei kaota veel huvi harjutuse vastu ja siis kordan uuesti. Esimesel etapil ma alatin kutsun koera nimepidi ainult siis, kui ta on niigi kontaktne ja koostöövalmis. Teisel etapil ma üritan just siis kutsikat nimepidi kutsuda, kui ta vaatab mujale või tegeleb millegi huvitavaga.


Täpselt sama moodi teen ma koerale „siia“ käsu kodus selgeks, kui kutsikas on minu ees (ehk ta ei saagi eksida), ma ütlen talle „siia“ ja kohe annan maiuse, kui koer on maiuse alla neelanud, kordan harjutust.


Kui ruumi on rohkem kui paar meetrit võib juurdetuleku harjutuse alati tagurdada ja tagurdades koera enda juurde lõbusa häälega kutsuda ja lõpus premeerida kas maiuse või mänguga.


Siis, kui kutsikas on kaela- ja jalutusrihmaga harjunud on, hakatakse temaga väljas jalutama. Kui kutsikas otsib teiega kontakti, te võite teha nime- ja juurdetuleku harjutusi ka väljas. Esialgu ei peagi selleks kutsikat rihmast lahti laskma. Kui kutsikas mõtleb, kas teie suunas liikuda või mitte, tagurdage ja kutsuge lõbusa häälega.


Rihmast saab kutsikat lahti lasti alguses ainult väga turvalistes kohtades – nt aiaga piiratud territooriumil või väga sügavas metsas (juhul, kui teie koeral just väga tugevad jahiinstinkti pole). Alguses nimeharjutus ja juurdetuleku harjutus näevad suht ühtemoodi välja, järgmisel nädalal arendame neid lahku :)


Väike video Twist metsas jalutuskäigust: http://youtu.be/-1-sz-MSeYY


Peaaegu esimesest uues kodus olemise päevast peaks harjutama kutsikat erinevate hooldusprotseduuridega – tulevikus läheb vaja hambad-kõrvad-silmad puhastada, karva hooldada, küüned lõigata jms. Seda kõike esialgu võiks teha siis, kui kutsikas on mängust väsinud (kuid mitte veel üle keenud) ja enamiku protseduure võib talle õpetada samal ajal, kui ta Kong mänguasjaga tegeleb, see aitab tal tähelepanu teie kätest mujale suunata.



Algusest peale tuleb õpetada koerale, et kui ta üritab teie käest kinni võtta (kas mängimiseks või protseduuri katsestamiseks), siis see tal ei õnnestu. Kunagi ärge jätke protseduuri pooleli kuid vihaseks või agressivseks minna ei tohi. Kannatus, kannatus, ei ole ükski koer veel kammimata jäänud :) Kui teha kõik protseduurid rahulikult, armastuse ja jonniga ning valutult, siis lepivad kõik koerad nendega lõpuks ära.



Alguses iga päev, kuid hiljem natukene harvem, tuleb õpetada koerale seda, et teda vajadusel inimene (sh võõras) sülle võtab, kannab, paneb mingile kõrgemale pinnale maha ning kuts peaks seal rahulikult püsima (võibolla isegi tehakse talle mingid protseduurid); teil läheb seda kindlasti vaja kutsika trepist üles-alla viimisel, auto peale ja maha tõstmisel, vetarsti kabinetis protseduurilauale tõstmiseks jms.


Igasugusei asju võib juhtuda ning tulevikus isegi väga suureks kasvanud giganttõugude esindajat võib olla läheb vaja kahel inimesel esmaabi tegemiseks kanda või tõsta, nii et harjutage seda kindlasti algusest peale, kui kutsikas on veel väike ja kaalub vähe.



Väike video ühest sellist Twisti trennist:



http://youtu.be/5evEBy4aPPY


Tooted 1 kuni 5 koguarvust 7

Lehekülg:
  1. 1
  2. 2