Peagi möödub üheksa aastat päevast, mil algas minu kauaoodatud kokkuõpe tulevase juhtkoerahakatise Janetiga. Kõik, kes on lugenud minu eelmist postitust, on kursis poobiku tavatu iseloomuga, mis pole labradori retriiverile sugugi kohane. Just sel samal põhjusel kestis ka meie kokkuõpe tavapärase kolme kuni kaheksa nädala asemel 11 nädalat.

 

Kui kokkuõpe oli treeneri valvsa pilgu all juba mitu head nädalat kestnud ja mul olid kõik tarkuseterad ja näpunäited kõrva taha pandud, hakkasin vaikselt iga kokkusaamise lõpus treenerit pinnima küsimustega: kas ma võin Janeti täna enda juurde jätta? Millal ma saan Janeti enda kätte? Kas täna... ? Homme? Järgmine nädal? Millal, millal, millal? Olin ikka paras nuhtlus küll.

 

Kuid ükskõik, kui haledaid kutsikasilmi ma ka ei teinud, oli treeneri vastus alati ebalevalt eitav. Eks see ole nüüd tagantjärgi mõistetav ka, sest kokkuõppeperiood on tulevase tandemi puhul üks kõige olulisemaid alustalasid, n-ö vundament, kuhu peale hakatakse edasist hoonet ehitama. Pime inimene peab usaldama oma abilist, kuid samas olema alati valvas ja vajadusel korrigeerima juhtkoera möödalaskmisi. See on üks lõputu sisemine võitlus iseenda tundmuse, teadmiste ja koera usaldamise vahel.

 

Ootusärevust lisas veel seegi, kuna meie kokkuõpe oli jõudnud juba sellesse faasi, kus me õppisime minu igapäevaseid kodukandi marsruute, mis muutis meie senise koostöö veelgi sujuvamaks, kuna nüüd mul oli mingisugunegi aimdus sellest, et kus ma paiknen ja kuidas tänavad jooksevad, kus on ristmikud, sebrad, poed, pargid jms ja Janet otsis noore püüdliku juhtkoerapreilina kõik minu soovitud kohad mulle üles. Seega muutus harjutamine mitmes mõttes palju pingevabamaks ja ma tundsin üle pika aja end taas iseseisvana, võiks lausa öelda et nägijana. Mäletan, et kui alguses tundsin avalikus linnaruumis ringi liikudes natuke piinlikust oma pimedusest tingitud äparduste üle, siis Janetiga see tunne või valehäbi kadus. Tundsin hoopis tohutut uhkust, kui see ütlemata armas, tark ja nutikas kollane juhtkoerapreili ustavalt minu kõrval tatsus. Olin üle pika aja nii õnnelik ja rõõmus, et oleksin tahtnud igale vastutulijale kaela langeda ja hüüda: "Kas näete, kui tubli on minu popsu!?" :)

 

Lõpuks saabus ka see kauaoodatud päev, kui peale järjekordset õppepäeva treener lausus need unustamatud sõnad: "Ma mõtlen, et ma jätaks Janeti täna üheks prooviööks Sinu juurde ja kui  kõik sujub hästi, siis võime peagi kokkuõppe lõppenuks lugeda ja Sa saad ametlikult Janeti kasutajaks. Mis arvad sellest?".

 

Olin tõelises eufoorias, ma lendlesin rõõmutundest. Ainult, et emotsioonid, eriti tugevad emotsioonid, mõjuvad diabeetikute veresuhkrule destabiliseerivalt ja minu eufooria põhjustas mulle hüpoglükeemia, maakeeli öeldes langes mu veresuhkur nii madalale, et mul tekkisid krambid ja minu turgutamiseks tuli mulle kiirabi kutsuda. Kuid hoolimata öisele terviserikkele, mille tõttu tundsin end hommikul maru kudenuna ja rampväsinuna, siis teadmine, et täna on see päev, mil saan oma maailma parima abilise ja sõbra kätte, andis mulle jõudu ja jaksu end kokku võtta ja Janetile järgi sõita.

 

Kui jõudsime poobikuga esimest korda täiesti üksi, ilma treeneri valvsa järelvaatamiseta, koju, olin ma lihtsalt sillas ja nii uhke meie mõlemi üle. Kuid siis saabus öö ja kogu eelneva öö tsenaarium kordus - kiirabi käis mind taaskord turgutamas, sest lihtsalt mõte sellest, et nüüd on Janet jäädavalt minuga, oli niivõrd meeliülendav. Ainult, et teisel korral põrnitses kogu seda meedikute sehkendamist toanurgast pealt üks umbusklik juhtkoerapreili, kes oli lõpuks oma uude koju jõudnud.

Selline see meie kokkusaamise alguslugu oli. Täis kõikvõimalikke eufoorilisi tundeid ja emotsioone, sest lisaks äärmiselt suurepärasele juhtkoerale, sain endale ka tõeliselt väärtusliku sõbra! :)

 

 

Autor (tekst ja pilt): Kai Kuusk 
http://www.puhtapime.ee