Roosi lugu - elu kurdi koeraga

30.03.2023

Roosi loo rääkimiseks tuleb kerida aega tagasi juba 2013. aastasse. Üks kursusekaaslane võttis omale sinise austraalia karjakoera ja mäletan selgelt, kui üllatunud ma tema pehmuse üle olin, kui teda esimest korda paitada sain - pildi pealt oli mulle jäänud alati mulje, et tegu on karmikarvaliste koertega. Peale kõige muu nägi ta muidugi lihtsalt väga omapärane välja. Mõned aastad hiljem võttis üks sõber samuti austraalia karjakoera ja üpris varsti ka üks veidi kaugem tuttav. Enne enda koeravõtmisplaanide lõplikku selgumist käisime ka tõuühingu korraldatud karjatamispäeval, kus saime erinevaid karjakoeri katsuda ja töötamas näha. Mulle on tegelikult alati meeldinud mõte, et koer saab teha seda, milleks ta aretatud ja mõeldud on. Austraalia karjakoerad on aretatud veiseid karjatama - nad ajavad neid kannast näksates soovitud suunda. Oma karjatamisstiili tõttu on nad lammaste üldiselt liiga jõulised, aga nagu igat muud asja, on ka seda võimalik treeninguga parandada - hiljem aga lammaste peale treenitud koerad lihtsalt veistele enam ei sobi, sest on harjunud leebema karjatamisstiiliga.

2017. aasta kevadel, kui olin ülikooli lõpetamas, hakkasime sobivatesse kennelitesse kirjutama ning jäime esialgu ühe Soome kenneli ootejärjekorda. Austraalia karjakoeri on kahte värvi – siniseid ja punaseid ja kuigi meil tol ajal mingit soo- ega värvieelistust ei olnud, siis mõtlesime, et kui peaksime valima, siis võtaksime punase emase kutsika. Kui kutsikad sügise lõpus sündisid, siis selgus, et sealt pesakonnast me siiski koera ei saa. Olime tol hetkel üpris pettunud, sest olime ju oma peas uut pereliiget juba üle poole aasta ette kujutanud. Pärast mõningaid viperusi sattus meile tuttavate kaudu ette info pesakonnast Tšehhis. Olin sellesse kennelisse varem kirjutamata jätnud, kuna nende koduleht ei olnud aktiivne ja tundus, et kennelis mingit tegevust ei toimu, kuigi hiljem selgus, et neil oli ka uus koduleht, mida ma lihtsalt leidnud ei olnud. Saatsin sinna kirja ning saime rõõmustava vastuse – meile oleks kutsikat pakkuda, kuid tol hetkel saime valida siniste isaste vahel. Veidi aega hiljem selgus, et pesakonna ainus punane tüdruk jääb ka siiski vabaks ning hakkasime planeerima oma reisi ja uue perekonnaliikme lisandumist - tolleks ajaks oli meil kodus ka kaks Kasside Turvakodust pärit kolmeaastast kassi.

Mäletan selgelt seda veidi sürrealistlikku tunnet, kui koos Roosiga kasvataja juurest lahkusime – meil ongi nüüd päris oma koer. Üks väike sõstrasilm vaatab edaspidi alati oma märja ninaga meie poole. Esimese koera võtmine on ilmselt natukene nagu esimese lapse saamine – see vastutus ja elumuutus ei jõua ilmselt päris kohe kohale. Eestisse jõudis Roosi vahetult enne vabariigi aastapäeva, 23.veebruaril. Kui temaga korteri uksest sisse astusime, said kassid täieliku šoki. Üks neist oli harjunud ukse lukust lahti keeramise peale kohe ukse kõrval asuva kummuti peale hüppama, et saaks kohe uksest sisse astudes su üle nuusutada ja ära teretada ning nähes mu süles ühte väikest vingerdavat looma pani ta kohe turnimispuu otsa ajama. Teine kass peitis ennast kohe pessa ära. Mäletan hästi, kuidas läksin koos Roosiga magamistuppa ja panin ukse kinni, et kassid saaksid rahuneda ja ise ehk magada ning Roosi, olles terve reisi maha maganud, lammutas mööda tuba ringi ja ma suutsin ainult mõelda, et millesse ma ennast nüüd segasin.

Ajaga läks olukord muidugi paremaks ja harjusime kõik üksteisega veidi ära. Kassid ei arva küll Roosist tänaseni midagi, sest väike Roosi oli nagu väike tornaado ja selline rutakus kassidele ei sobinud, mistõttu nad omavahel sõbraks ei saanudki. Mida aeg edasi, seda rohkem hakkas mulle aga tunduma, et mu koer ei kuule. Näiteks olid sagedased juhud, kus ta näris ennastunustavalt midagi närimiseks mitte mõeldut ja ma olin talle juba mitu korda öelnud, et ta lõpetaks, kuid ta ei reageerinud. Noh, võiks ju arvata, et kutsika värk ja ju ei taha kuulda, kuid kui ma läksin siis näritavat objekti (või koera ennast) päästma, siis ta täiesti ehmatas selle sekkumise peale. Abikaasa arvas, et ma ikka muretsen üle, sest meie kutsikas oli ju Tšehhis kuulmistesti läbinud. Austraalia karjakoertel esineb nimelt kaasasündinud kurtust ja üldiselt testitakse kõiki kutsikaid enne loovutust. Pärilikku kurtust põhjustav geen on seotud valget värvi põhjustava geeniga – sarnaselt näiteks dalmaatsia koertele sünnivad ka austraalia karjakoerad valgena ning kui neil ei juhtu olema ühtegi pea- ega kehamärgist, selgub kutsika värv alles siis, kui tal mõnenädalaselt värv vaikselt tekkima hakkab. Muuseas – austraalia karjakoerad ei lähe ka vananedes halliks, sest selline geen neil puudub. Kuid tulles tagasi kurtuse juurde – enamikes riikides on lubatud paaritada vaid mõlemast kõrvast normaalselt kuulvaid koeri. See ei tähenda, et neil ei võiks kurte kutsikaid sündida, kuid selle tõenäosus on hulga väiksem. Mõlemad Roosi vanemad olid kuulmistesti läbinud ja terve Roosi pesakond samuti. Ühel õhtul viskasin aga meie L-tähe kujulise koridori nurgas istudes Roosile kummist palli, mis tegi linoleumpõranda peal põrgates üpris palju lärmi ning ühe viske ajal hakkas ta just oma käppa nakitsema ja näinud viske hetke ning vaatas seejärel mulle ootava näoga otsa, justkui küsides, et kus see pall nüüd on, viska juba! See äratas tõsisemaid kahtlusi ning panime aja neuroloogi juurde ja hakkasime kodus igasuguseid katseid tegema. Kuu aega hiljem neuroloogi juures uut kuulmistesti tehes selgus, et meie kauaoodatud esimene päris oma koer on tõesti kurt. Tšehhis tehtud kuulmistesti tulemusi vaadates arvas neuroloog, et ilmselt oli ta juba tol hetkel ühest kõrvast kurt ning üldiselt kujunebki kaasasündinud kurtus välja järk-järgult esimese umbes kaheksa elunädala jooksul. Kuigi mul oli ju kahtlus juba varem, siis poetasin seepeale omajagu pisaraid. Nagu öeldud, siis meeldis mulle alati mõte oma tööd tegevast koerast ja kuna töötasin veistega, siis oligi plaanis hakata Roosiga karjatama ning oleksin tahtnud ka IPOga tegeleda. Need plaanid tuli nüüd maha matta ja tegeleda lihtsamate ja igapäevasemate küsimustega – kuidas oma kutsikat üldse õpetada? Kuidas talle selgeks teha, et ta teeb hammustades haiget? Kuidas kiita kui ta näiteks õues pissib?

Kui sellest kasvatajale kirjutasin, siis ta arvas, et me soovime kutsika nüüd tagasi viia. Selleks ajaks oli Roosi aga juba kaks kuus meie juures elanud ja osa perekonnast, seega seda varianti me muidugi üldse ei kaalunudki. Kuidas aga siis edasi minna? Sain tõuühingu kaudu kontakti ühe teise kurdi koera omanikuga ning alguses aitas mind väga lihtsalt kellegagi sellest rääkimine. Umbes neljakuusena läksin Roosiga kutsikakooli ja pärast seda kuulekuse trenni. Harjutasime palju lihtsalt kontakti võtmist ja väga kiiresti sai talle ka selgeks, et kui ta mu poole ei vaata, ei saa talle ka midagi „öelda“. Kui kätte jõudis puberteediiga, läks meil koostöö väga keeruliseks ja kuulekus jäi pooleli. Kui mõtlete, et elu puberteediealise koeraga on raske, sest testitakse kõiki piire ja ei tehta käske-keelde-palveid kuulmagi, siis võite kolm korda pakkuda, milline on puberteet kurdi koeraga. Umbes samal ajal sattusime aga agility trenni ja täna võin öelda, et see oli vist armastus esimesest trennist! Agilityst võiksin vist veel terve romaani kirjutada, kuid kõige olulisem on, et see näitas mulle kiiresti, et ka kurdi koeraga on võimalik midagi ägedat teha ja tegelikult ka täiesti konkurentsivõimelised olla. Kuulekuses ei oleks me ka parima tahtmise juures kunagi kuuljatega konkureerida saanud, sest juba käemärgiga käskluse andmise eest saaks miinuspunkte, olgugi, et talle ei saakski muudmoodi ju käsklust anda.

Energia kulutamiseks ja ka lihtsalt ajaviiteks hakkasin Roosile ka üpris varakult erinevaid trikke õpetama. Kui ta oli umbes 2,5 aastane, kuulsin juhuslikult sellisest organisatsioonist nagu Do More With Your Dog (DMWYD), mille kaudu said teha trikitiitleid ükskõik millise kennelklubi koerad. Näiteks USAs on mitmeid erinevaid organisatsioone, mille kaudu selliseid ametlikke tiitleid teha saab, kuid FCI all sellist programmi ei ole. DMWYD trikitiitlitel oli tol ajal neli taset ning esimesed kolm tegin ära korraga, sest selgeksõpitud trikke oli piisavalt palju. Oleksime saanud ka neljanda kohe ära teha, aga trikkide nimekirja vaadates leidsin paar trikki, mida tahtsin talle õpetada ning seetõttu ei hakanud olemasolevate najal viimast taset ära tegema. Esimesed kolm taset tegime ära 2020. aasta kevadel ja ilmselt oli Roosi esimene koer Eestis, kes need tiitlid omale sai. Võin uhkusega öelda, et kindlasti on ta Eesti esimene (ja vist ka siiani ainus) tituleeritud kurt trikikoer. Kusjuures, kuigi neljanda taseme jaoks tahtsin selgeks õpetada paar trikki, mis ei võtnud eriti kaua aega, siis ära vormistada pole ma seda veel siiani jõudnud.

Igapäevaelu Roosiga vaheldub põnevast närvesöövani. Eestis minuteada ühtegi teist (sünnipäraselt) kurti sportkoera ei ole ja seetõttu olen ma pidanud tänu temale väga palju koerte treenimise teemalist materjali läbi töötama ja lõpuks tõdema, et tuleb kasutada „out-of-the-box“ lähenemist. Sageli on tulnud läheneda loominguliselt ja vastupidiselt tavapärasele praktikale, kuid seda ägedam on see võidu- või edutunne, kui midagi uut selgeks saame. Aastatega on ta õppinud väga hästi mind ja mu kehakeelt jälgima ja olen sellega ise nii harjunud, et alati imestan, kui keegi võõras kõrvalt ütleb, et ta jälgib mind nii hästi. Ega me muudmoodi ju suheldud ei saakski, sest kurdi koera kasvatamise reegel number üks on see, et kui koer sulle otsa ei vaata, siis ei saa talle midagi öelda. Täna võin juba öelda, et üldiselt on kõige raskem osa uue triki õppimisel olnud uue käemärgi välja mõtlemine.

Igapäevaelus seab kurtus omasid piiranguid, kuid on ka mõningaid plusse. Näiteks ei saa ma Roosit turvalisuse huvides mitte kunagi piiritlemata alal lahti lasta, mistõttu ei saa ta näiteks looduses ilma rihmata käia. Kui näen kuskil videoid vabalt mööda põldu, metsa või raba ringi uudistavatest koertest, tunnen ennast seetõttu ühelt poolt halvasti, et ma seda oma koertele pakkuda ei saa, kuid teisalt säästan ennast murest ja südamevalust, et midagi juhtuda võiks – kurt koer ei kuule ei lähenevaid loomi, inimesi ega autosid. Ka näiteks majja kolides pidi Roosi seni veel korteris elama, kuni saime majale aia ümber, sest keset ehitustöid ja pidevalt lahti-kinni käivaid uksi ei oleks olnud võimalik teda ilma aiata turvaliselt pidada. Samas ei häiri teda tänu kurtusele näiteks teised haukuvad koerad või ilutulestik, samuti ei sega ükski hääl õndsat und.

Sageli on tema kurtusest kuuldes öeldud, et temast on nii kahju või et see on nii kurb, kuid tegelikult ei ole selles midagi kurba - tema ju ei teagi teistsugust elu ja see ongi tema jaoks normaalne. Pealgi on ta selline väike aktivist, et kui ei teaks, et ta kurt on, ei reedaks seda miski. Jah, nagu kõigil, on ka temal oma kiiksud ja mõned neist on küll kurtusega seotud, kuid tegelikult on ta kurdi koera kohta täitsa hästi välja kukkunud preili ja me saame tegeleda nii trikkide õppimise, rallikuulekuse kui ka agilityga, seega kindlasti ei ole kurtus saanud talle takistuseks täisväärtusliku ja aktiivse elu elamisel. Saada oma esimeseks koeraks kurt ja väga aktiivne koer, eriti veel üks kangekaelne karjakoer, ei ole küll ühestki otsast kerge, aga tegelikult on Roosi väga väga äge ja omamoodi tegelane ning kindlasti minu „once in a lifetime“ koer. :)

Autor: Dagni-Alice