Selles postituses räägime kuidas kaks algajat koeraomanikku oma esimest koera koolitasid ja õpetasid ning ning mis sellest tänaseks päevaks välja tulnud on.

Et alustada algusest, tuleb minna tagasi aastasse 2016 kui meiega liitus pisikene corgi kutsikas, kellele kasvataja on tema pontsaka välimuse tõttu pannud nimeks Eric. Huvitav fakt - Ericu nimi on inspireeritud tuntud personaaltreeneri ja toitumisspetsialisti Erik Orgu järgi, kes on rõhutanud, et tervislikult toituda on võimalik ka ilma nälgimata. Kuna Ericu kutsikaaegne vorm oli selline mõnusalt pontsakas ja ta oli suurim kutsika pesakonnas, siis oli see nimi just temale sobiv.  Kuna ta oli kasvataja juurest tulles sellega harjunud, ei hakanud me seda muutma ning nimeks saigi koerale mitte just nii tavaline – ERIC.

Ajast veidikene ette rutates saame öelda, et Eric on täiskasvanud eas pigem kõhn olnud. 

 

ESIMESED ÕPETUSED

Millega me Ericu puhul alustasime? Olime hoolikult valmistunud ning pesa ja kõik vajalik oli Ericut juba kodus ootamas.  Tulles koju hakkasime teda järk-järgult keskkonnaga harjutama. Esimesed ööd olid keerulised, sest kutsikas niutsus ja soovis oma pesakonna juurde saamist. Mõne aja pärast see lõppes ning ta harjus meiega.

Kutsikaaja suurim väljakutse kõigile koeraomanikele on ilmselt harjutada oma koer õigel ajal ja õigesse kohta häda tegema. Sellega juhtus vähemalt meie puhul üks väga müstiline asi. Nimelt tegi Eric nr 2 häda oma kutsika aja jooksul tuppa täpselt 3 korda, millest esimesed kaks oli esimestel päevadel ning kolmas mingi kõhuhäda tõttu, ülejäänud korrad tegi ta kenasti oma hädad õues. Küll aga oli pissimisega natukene keerulisem ning see vajas eraldi lappide põrandale panemist. Algselt maha laotatud lappidest võttis Eric ühe lapi kiirelt omaks, kuhu ta kodus olles pissis ning ka tema pesaks olevas suures puuris olid lapid maas. Seejärel vähendasimegi lappide arvu põrandal ühe peale ning õige peame saime juba ka selle ära võtta. Vahel juhtus küll õnnetusi, aga pigem olid need erandlikud juhtumid. Julgeksime lappide maha panekut kõigile kutsikaomanikele soovitada, samuti ei tohiks karta jätta kutsikat natukene pikemaks ajaks üksinda. Meie näiteks ei käinud kordagi Ericuga öösiti pissiringil ning seetõttu õppis ta ilmselt üsna kiiresti hommikuni vastu pidama. Kindlasti kasutas ta pesaks olevasse puuri pandud lappe, kuid selline korraldus andis talle infot, et väljas käimistel on teatud intervallid. Alguses oli kindlasti raskem, kuid kasvades suutis ta kenasti jalutusest jalutuseni vastu pidada. Väga oluline on sealjuures mitte ära unustada kiitmist. Iga kord, kui ta tegi oma häda lapile või õue, siis kiitsime ja andsime maiuse. Kui juhtubki õnnetus ja häda tuleb näiteks vaibale, siis tuleb see vaikselt ära koristada ning mitte koera selle eest noomida. Koeral peab olema kasvamiseks mõnus ja stressivaba keskkond, kust ei puudu ka paras annus mõttetööd.

 

 

KUTSIKAKOOL JA NÄITUSEKOOL

Kui olmega seotud väljakutsed olid seljatatud, siirdusime Ericuga kutsikakooli, et täiendavat mõttetööd ja kuulekust harjuda. Kutsikakooli valisime pärast pikemat arutelu ja võrdlemist eelkõige piirkonna ja kohtade olemasolu põhjal. Iganädalaste tundide jooksul sai Eric palju sotsialiseeruda ning meie koeraomanikena väga palju targemaks. Eric õppis kutsikakoolis peamisi käsklusi nagu näiteks „istu“, „lama“, „juurde“ ning hoidma silmsidet omanikuga, liikuma rihmaga ja tulema juurde distantsilt.  Need oskused omandas ta üsna kiirelt ja ka hetkel tulevad need tegevused tal unepealt. Kutsikakooli puhul on loogika selline, et kohapeal tehakse harjutused läbi, kuid peamine kinnistamine jääb omanikel ikkagi kodustes tingimustes tehtud harjutuste abil. Oluline on aga silmas pidada, et kutsikas väsib kiirelt ja korraga väga pikalt harjutusi teha pole mõistlik. Iga omanik näeb oma koera väsimusmärke ilmselt kõige paremini, meie puhul oli maksimaalne harjutamise aeg umbes 10-15 minutit.

Lisaks kutsikakoolile läksime enda ja Ericu harimiseks ka näitusekooli, mis õpetab peamisi tegevusi, mida näitustel teha tuleb.  See oli üsna põnev koolitus ning kuna meil oli ka eelnev näitusekogemus all, siis saime lihvida neid tegevusi, mis hetkel veel konarlikult välja tulid.  Näitusekoolitusel õpetati koeraga liikumist, demonstreerimist, kohtuniku katsumise ja vaatamise peale rahulikuks jäämist, seismist ja muid vajalikke elemente. Koolitus koosnes 4 tunnist ja võime seda igati soovitada. Isegi kui pole soovi hakata pidevalt näitustel käima, siis on see lihtsalt üks väga huvitav ja hariv koolitus, mida oma koeraga koos läbi teha.

Ericu puhul on näitustel osalemisel suurimaks mureks hajameelsus ja kohatine peata olek, mis tulenevad lõhnadest ja teistest koertest. Kuigi ta teeb oma käsklused ringis kenasti ära, siis on ikkagi märgata, et ta on oluliselt rohkem hajevil kui teised sama tõu koerad. Järeleaitamist vajaks ka kõrval kõndimine, sest lõhnade tõttu on tal pidev soov minna uudistama, mitte korrektselt käsklusi täita. Siiski oleme nüüd tajumas, et Eric on vanusega rahulikumaks muutunud. 

Järgmises osas peatume lähemalt kuidas koera ise kodus õpetada.

Ericu toimetamistel saab silma peal hoida jälgides tema sotsiaalmeedia kontosid Facebookis ja Instagramis.

 

Autor (tekst ja pildid): Riina Kranich