Loe esimest osa SIIT (LINK).

 

Eelmises postituses rääkisin kuidas tänavalt võetud katkise hingega koer meie majja tuli, millised olid esimesed rõõmud ja mured. Nüüd räägin aga edasi sellest, kuidas hulkurist sai koduhoidja!

Kuna Käpik keeldus rihma otsas olemisest, aga ihuhädasid peab ta ju siiski kuidagi leevendama, ei jäänudki mul lõpuks muud üle, kui ta lihtsalt aeda lahti lasta. Kuna tegu on aga imetillukese koeraga, leidis ta pidevalt augukesi kust end välja pressida, et kodust põgeneda. Õnneks tuli ta alati ise õhtuks koju tagasi, aga see mööda küla hulkumine oli minu jaoks sellegi poolest vastuvõetamatu. Koera koht on kodus ja minu kohus on teda siin hoida! Aga kuidas? Ta ei käinud rihmas, seega jalutama temaga minna ei saanud. Aeda lahti ka lasta ei saanud, sest siis ta ju põgenes. Samuti ei saanud ma talle kaela panna raadiopiirde rihma nagu mu teisel koeral on, sest esiteks võib see veel rohkem kasvatada tema umbusklikkust inimestesse ja teiseks ei saanud ma teda ju piirdega harjutada, kui ta rihmas ei käinud! Surnud ring ühesõnaga ja ma olin juba täiesti lootusetus olukorras...

Ma muudkui nuputasin kust ta küll välja pääseb ja panin usinalt augukesi kinni, aga mu katsed teda kodus hoida olid kõik sellegi poolest luhta, sest ühel õhtul ta enam koju ei tulnudki. Ei tulnud ka järgmisel õhtul...

Kolmandal õhtul sain teada, et mu väike Käpikukene on varjupaika sattunud! Olin koledal kombel ehmunud, aga vähemalt oli nüüd mu süda rahulikum, sest teadsin, et koer on elus, terve, soojas ja toidetud.

Aga teate mis on kogu loo kõige sürreaalsem asi? Päevast, mil koer varjupaigast koju tagasi jõudis, hakkas ta rihma otsas kõndima! Lihtsalt niisama, üleöö! Kartis küll meeletult ja käis kõrvad ludus, pea maadligi ja saba jalgevahel, aga vähemalt kõndis! Te ei kujuta ette kui rõõmsaks see edusamm mind tegi!

Alguses oli ta ikka väga hirmul, kui talle õue minekuks rihma kinnitada proovisin. Ta lausa põgenes koridoris mu eest ja üritas end lapsevankri alla pressida... Aga ajaga on asi aina paremaks läinud. Ta pole endiselt eriline rihma fänn, aga vähemalt ei põgene ta enam minu eest ära. Rihma otsas muutub ta ka iga päevaga aina enesekindlamaks. Varem jäi ta minust pidevalt maha, ei nuuskinud midagi ja ainult kõndis arglikult minu taga või kõrval. Nüüd aga jookseb ta rõõmsalt ringi, nuusib iga posti ja põõsast ning mis peamine - ta silmad säravad! Elurõõm on hakanud sellesse väiksesse kehasse tagasi tulema!

Ka lähedust, paisid ja hellitusi tuleb ta nüüd juba ise lunima. Ta sätib end pidevalt minu jalgade peale magama, kui ma kuskil istun. Ta tahab hirmsasti minuga koguaeg kaisutada ja nunnutada ning näitab oma armastust ja tänulikust välja ka sellega, et limpsib mu käsi ja jalgu. Arglikust, katkise hingega koerast on saanud maailma kõige mõnusam seltsiline ja sõber. Loom, kes teab milline on halb elu, on elulõpuni tänulik inimesele, kes pakub talle paremat. Käpik on juba teine loom, kelle ma tänavalt päästnud olen, seega uskuge mind, kui ütlen, et mis puutub oma omaniku hindamisesse, on vahe normaalse ja halva minevikuga looma puhul meeletu!

 

 

Autor (pilt ja tekst): Janeli, www.lipsuke.com