Suurepärane on peale kurnavat talve taas päikest näha ning looduses aega veeta. Soojade ilmadega tulekuga kaasneb aga paratamatult üks ebameeldiv probleem – loomade välisaparasiidid.
Vaatleme, kes on kirp, kuidas ta elab, miks ta ohtlik on ning kuidas temast vabaneda.
Kirp – on putukate selts, kuhu kuulub mitmeid erinevaid perekondi ja liike ning mis parasiteerib lindudel ja imetajatel. Tuleb meeles pidada, et kirp on kitsalt spetsialiseerunud putukas – see tähendab, et koera kirp (Ctenocephalides canis) üldiselt inimesele ohtlik ei ole. Jah, ta võib inimese verd imeda, kuid ei anna siis enam eluvõimelisi jäglasi. Koerakirp on levinud peamiselt kodukoertel ja kassidel. Välimuselt meenutab ta kassi kirpu (Ctenocephalides felis), kuid kassikirp parasiteerib oluliselt suuremal hulgal imetajatel, kui koerakirp ja on rohkem levinud.

Kuidas kirp elab?
Emane kirp muneb 20-50 muna päevas, mis ei kinnitu looma karvadele, vaid kukuvad maha. Kirbu vastsed toituvad täiskasvanud kirpude väljaheidetest (ülioluline nende arenguks) ja orgaanilistest jäätmetest. Kirbu vastsed ei kannata valgust ning peituvad seetõttu pinnasesse, okste ja lehtede alla, vaiba karvadesse, ka pehmesse mööblisse ja pragudesse. Vastsestaadiumi läbinud
kirp nukkub ning väljub nukustaadiumist stiimuli (süsihappegaas, surve, soojus jms) peale. Seetõttu võib maalt koju saabuvat koera oodata korralik kirburünnak. Kirp ei ole looma seljas, vaid keskkonnas ning käib looma peal toitumas.
Kirp on püsiv parasiit – see tähendab, et ta imeb verd sageli ja toodab ka iga päev järglasi. Täiskasvanud kirbud moodustavad kogu kirbupopulatsioonist 5%, ülejäänud on munad, vastsed ja nukud.

Miks on kirp ohtlik?
Kirbud on loomale ja loomaomanikule ohtlikud mitmel erineval põhjusel:
1. Kirbuhammustused põhjustavad tugevat sügelust. Pidev kratsimine ja sügamine viib nahakahjustuseni, mis omakorda võib viia sekundaarsete ohtlike nahahaiguste tekkeni – näiteks mädase nahapõletiku tekkeni. Nahakahjustuste ravi on keeruline ja kulukas ning looma jaoks piinarikas.
2. Kirp „süstib“ hammustades looma naha sisse sülge, mis võib tekitada tugeva kirbuallergia. Kirbuallergia tekkeks piisab ühest kirbuhammustusest. Kirbuallergia võib tekkida igas vanuses ja suuruses koertel ja kassidel ning seda esineb tihemini kui püodermat või teisi välisparasiitidest põhjustatud haigusi. Esineb tugev sügelus, karvakadu, kroonilistel juhtudel ka paapulid (sõlmekesed naha pinnal) ja koorikud. Kirbuallergia parimaks raviks on kirbuinvasiooni vältimine.
3. Kirbud võivad endas kanda paelussi (Dipylidium caninum) vastseid. Koerad sügavad ennast hammastega (nakitsevad), purustavad sedasi kirbu ning neelavad vabanenud paelussi vastse alla. Kuna koer sügab ennast kirpudega pidevalt, siis võib tema nahal olla purustatud kirpudest vabanenud paelussivastseid, mis looma puudutades leiavad tee ka omaniku kõhtu.
4. Lisaks paelussile kannab kirp edasi tervet hulka inimesele potentsiaalselt ohtlikke baktereid ja viiruseid – ka katkuviirus oli pärit kirpudelt!

Eriti oluline on takistada kirbuinvasiooni enne selle tekkimist!

Milliseid võimalusi on kirpudest vabanemiseks?
1. Loomadel kasutatavad välispidised antiparasiitsed preparaadid – šampoonid, vedelikud ja pihustid. On efektiivsed vahendid, kuid neid peab manustama sageli (kord nädalas või mõnda isegi paari päeva tagant) ning on oht, et loom vahendit sisse lakub.
2. Süsteemne või välispidine putukate kasvu pärssimine või putukate arengu pärssimine – võib anda tulemusi juba ühekordselt manustades, kuid võib olla vägagi piiratud toimega kirbuallergiaga loomadel.
3. Loomadele manustatavad täiskasvanud kirpudele toimivad preparaadid. Loomaomanikud tunnevad neid spot-on’ide ehk täpilahustena. Kasutusel on peamiselt kolm erinevat toimeainet: imidaklopriid, firponiil ja püriprool. Need tilgutatakse looma nahale, kus nad jaotuvad ühtlaselt üle keha rasunäärmetesse. Rasunäärmes talletuv putukavastane ravim eraldub järk-järguliselt tagades niimoodi pikaajalise kaitse. Kui kirp looma hammustab, saab ta doosi ravimit ning hukkub.
Imidaklopriid kuulub neonikotinoidide hulka ning seda on kasutatud laialt taimekaitses isektitsiidina. Euroopa Liidus on nüüdsest imidaklopriidi kasutamine taimekaitses keelatud, selle tugeva mõju tõttu mesilastele. Imidaklopriid võib tekitada koertel allergilist reaktsiooni.
Fiproniil ja püriprool on mõlemad fenüülpürasoolide hulka kuuluvad ained, mis halvavad putukate ja äblikulaadsete närvisüsteemi. Mõlemad on tõestatult imetajatele ohutud ja sarnaste omadustega. Väga harva võib tekkida allergilist reaktsiooni.
Miks on ained erinevad? On individuaalne, milline toimeaine kõige paremini loomale sobib – mõni võib tekitada allergiat, mõni ei taga aga nii intensiivset toimet, kui loomaomanik ootab. Seetõttu on välja töötatud erinevad toimeained, et loomaomanik leiaks just enda loomale sobivaima.

Et tagada suurepärane kevad ja suvi koos oma lemmikuga, võta aegsasti kasutusele meetmed, et kirbud ei kollitaks!

Autor: Mirjam Prints