Ostukorv 0

Logo Tere tulemast!



Kui kutsikas kolib uude koju, on ta pelgalt nädalaga uue elupaiga läbi uurinud ja perekonnaga tutvunud. Maailmavallutamine jätkub! Kuni kolmekuune kutsikas harjub kergesti ka kõige ebatavalisemate olukordadega. Selles eas tuleb kutsikas võimalusel kõikjale kaasa võtta – autosse, paati, trammi, kesklinna jne. Kutsikas peaks saama omanikuga minna igale poole, kus koeraga on lubatud käia. Talle tuleb anda piisavalt võimalusi ümbrusega tutvuda. Ka looduses liikumine on vajalik ja vahva, vabalt metsas jooksmine ja ebatasasel pinnal käimine arendab tasakaalu, mis on kutsika arengu jaoks oluline.

Laske kutsikal uute olukordadega rahulikult tutvuda. Ärge osutage talle survet, ka ujedam maailmaavastaja muutub julgemaks, kui ta on veidi aega ümbrust jälginud ja selle ohutuses veendunud. Olge ettevaatlik, et kutsikas ära ei kohkuks. Liiga tugevad aistingud ja eriti hirm sööbivad hetkega teie noore lemmiku mällu. Püüdke ise igas olukorras rahulikuks jääda ja ärge kutsikat lohutage. Kindlasti kandke alati kaasas maiuseid, millega teda hea käitumise või edusammude korral premeerida.

Abistava vahendina saate kasutada sotsialiseerimise kontrollnimekirja. Märkige olukorrad, millega teie kutsikas on juba tutvunud.

Tihti tõmmatakse võrdlusmärk kutsika sotsialiseerimise ja teiste koertega mängimise vahele. Loomulikult nii see asi ei ole, sest koertega mängimine on ainult üks pisiosa kutsika sotsialiseerimisest ja tulevikus vajalikest oskustest. Ideaalis peab täiskasvanud koer olema ükskõikne teiste (võõraste) koerte suhtes ning peaks olema võimeline võõrast koerast rahulikult mööduma kasvõi meetri kaugusel.


Sama siin, kui kutsikas tuleb perre, kus juba 1 (2...) koer(a) olemas.


Kutsikat võetakse ju ikkagi inimesele, mitte vanemale koerale mänguasjaks. Tihtilugu jääb kutsikas vanema koera varju ning just vanemast koerast tuleb tema jaoks karjajuht, mitte inimesest, pole ime, et hiljem koer ei kuula inimese sõnu, vaid vahib ainult vanemat koera ja kuuletub talle. Sotsialiseerimine jääb puudulikuks, kui kutsikas liigub väljas ainult koos vanema koeraga – koos on nad küll julged ja märkavad asju, kuid üksi pole nad sugugi sama vaprad ja näevad maailma hoopis teistmoodi.


Selleks, et kutsikas kiinduks oma peremehesse, mitte vanemale või naabri koerale, on vaja „üle trumpata“ nende koos mängimine ja/või jalutamine, mis tähendab seda, et kui teie kutsikas päevas mängib teise koeraga nt 30 minutit, teie peate temaga mängima min 60 minutit. Nii, et vahel on kergem mitte lubada teiste koertega möllamist :)


Kui te soovite kutsikale õpetada teiste koertega suhtlemist, siis esialgu te peaksite seda asja oma kontrolli all hoidma – leidma talle sobiva (ehk mitteagressiivse, terve ning samas kaalus) oleva kutsika või väga heade mängimisoksustega täistkasvanu koera (traumade ärahoidtmiseks soovitavalt samas kaalus).


Ajaliselt need mängud ja jalutuskäigud peaksid olema suht lühikesed (5-10 minutit, mitte rohkem).


Videod Twisti mängimisest Winniega:


http://youtu.be/QjgramBA_V0


http://youtu.be/t6QM7eyATaI


http://youtu.be/Aqq1kGJaBzY


Arenguetappi 8.-12. nädalani nimetatakse kiire õppimise faasiks. Kuid uusi asju kutsikale tutvustamas peab olema väga ettevaatlik – kuni 3-kuuseks saamiseni kutsikas on väga tundlik (nn esimene hirmude periood) ja iga negatiivne kogemus võib kahjuks kinnistuda ja mõjutada tema käitumist tulevikus. Ehk kutsika sotsialiseerimisel peate küll kogu aeg laiendama „piire“ ja tutvustama asju, kuid mitte mingil juhul pakkuma kutsikale shokki.


Mulle endale meeldib nn ping-pong meetod ehk raskusi lisatakse ja vähendatakse, jälle lisatakse ja vähendatakse, nii te võite kindel olla, et ei koorma kutsika närvisüsteemi üle ja ta ei sattu stressi. Pidevas stressis olev koer hakkab üle reageerima ka pisiasjadele, milliseid ta oleks normaalolukorras isegi mitte märganud.


Tänaval jalutamisel näiteks kasutan ma ka ping-pong meetodit – esimesel korral olles väljas, me ei lähe kaugemale, kui trepikojast mõned meetrid, kuid järgmisel väljas käimisel ma läheme sellest kutsikale juba tuttavast alast nats kaugemale, mõnekümmend meetrid eemale, siis tuleme tagasi. Järgmisel jalutuskäigu ajal me püsime selles talle väga heaks tuttavaks saanud alas ja nt mängime seal selle asemel, et jälle minna kaugemale. Järgmisel jalutuskäigul me jälle läheme kaugemale.


Alguses ma liigungi ainult teatud marsruudil, lihtsalt pikendates seda.


Kui kutsikas on juba vapraks muutunud, alles siis ma hakkan teda viima kohe mööda talle täiesti tundmatuid tänavaid.


Millal hakata jalutama kutsikaga väljas, otsustage ise, konsulteerides enne vetarstiga. Süles või autos võiks koerale maailma tutvustada kasvõi kohe, oluline on see, et kui väljas on külm ja süles olevale mitte liiguvale kutsikale võib ilm liiga teha, vihma või lörtsiga kah ei oleks hea jalutada. Alates kolmandast elukuust hakkavad kutsikad võõraid inimesi juba natukene umbusaldama, kuigi uudishimu ikkagi võidab :) Seega kasutage nii palju võimalusi sotsialiseerimiseks, kui palju saate, sest aeg lendab kiiresti mööda ning sotsialiseerimise „väravad“ lähevad kiiresti lukku.


Süles (või puuris või kandekotis või autos) olev kutsikas ei pea veel tingimata oskama käia rihma otsas kuid aga kui olete otsustanud kutsikat süles väljas mitte kanda (kasvõi tema kaalu pärast), siis enne tuleb kutsikale kodus selgeks õpetada kaela- ja jalutusrihma kandmist.


Kaelarihmaga harjutamine on väga kerge – kutsikas ei märkagi seda kui ta on millegiga hõivatud, nt mängib või sööb. Ehk te võite iga kord, kui hakkate koeraga mängima või teda toitma, panna talle vahetult enne kaelarihm kaela, ning kui olete lõpetanud, võtke see kohe ära. Paari päeva pärast võib juba kaelarihmale lisandada ka väga kerget jalutusrihma.


Ohutus, nagu tavaliselt kutsikate puhul, on eelkõige – kaelarihma peab koerale parajaks tegema, see peab olema tal kaelas nii tihedasti, et selle alla mahub teil ainult kaks näppu (vastaselt juhul võib kutsikas selle tänaval üle pea tõmmata ja ära joosta). Toodang peab olema äärmiselt kvaliteetne (mul on endal kogemust kahe erineva kutsikaga, kui meil tänavalt järsult kaerarihm oli poleks läinud :( ). Parem osta üks kord kallis aga kvaliteetne kaelarihm (jalutusrihm), kui osta odav ning kutsikast ilma jääda.


Loomulikult, kaelarihma asemel võib kasutada ka trakse.


Ohutuse mõttes ei tohi koerale kunagi jätta kaelarihma kaela, kui ta jääb koju üksinda – ta võib sellega kinni jääda ja lämbuda.


Kui te mängite kutsikaga kodus või väljas või jalutate temaga väljas, pidage meeles, et füüsiline üleaktiviseerimine võib ka olla stressi allikaks (ka vaimne väsimus, kui pakutakse õppimiseks liiga palju uut asju). On olemas väga lihtne valem, mille ma kasutan:


Te saate kutsikaga JÄRJEST mängida või jalutada tema vanus kuudes korrutada 5 minutiga, nt kui Twist on kahekuune, siis 2 (kuu) * 5 (min) = 10 minutit, kui kutsikas on 9-kuune, siis 9 * 5 = 45 minutut jne.


Ehk me peame mängud teiste koertega või peremehega või trenni või jalutuskäiku lõpetame enne, kui kutsikas üle erutub/väsib, ehk me võime Twistiga midaiganes teha järjest kuni 10 minutit. Päevas aga võib kutsikaga tegeleda nii palju, kui palju teil selleks aega leidub.


Väike video sellest, kuidas Twisti harjutatakse mängu ajal kaerarihmaga:


http://youtu.be/yoDByngMRCk

3 ese(t)