Ostukorv 0

Logo Tere tulemast!

tundlikku nina saab rakendada väga paljudel inimestele vajalikel töödel. Otsingutööd ei ole mingi erand. Kui eelnevates kirjutistes tutvusime päästekoerte ajaloo ja tööpõhimõtetega, siis seekord vaataks lähemalt võimalikke kasutusalasid.


Otsingutöid erinevates keskkondades ühendab üks põhimõte – koer peab lõhna järgi leidma seal olevate inimeste asukoha ja neist koerajuhile märku andma. Kasutusala järgi jagunevad otsingukoerad jäljekoerteks, maastiku-, varingu- ja meil vähemlevinud laviiniotsingu koerteks. Rahvusvahelise Päästekoerte Organisatsiooni ehk IRO poolt koostatud eksamireeglid hõlmavad ka vetelpäästekoerte eksamit, kuid nende töö on rohkem kannatanute ja paatide transport vees ja kaldal kui otseselt otsimine. IRO otsingukoerte eksamite reegleid ehk IPO-R reegleid saab kasutada:




  • päris otsingutele kaasatavate koerte atesteerimise eksamite ühe osana

  • omaette eksamite või võistluste korraldamiseks


Jälg


See osa sarnaneb enim erijälje ehk FH eksamiga. Suurim erinevus on, et kui FH eksamil lõpeb jälg esemega, siis päästekoerte jäljeeksamil on jälje lõpus inimene, kellest koer peab märku andma. Ala jaguneb kaheks tasemeks:


A tase

  • võõra inimese tehtud jälg

  • 1000 sammu

  • 1,5 tundi vana

  • 5 nurka ja 5 eset


B tase




  • võõra inimese tehtud jälg

  • 2000 sammu

  • 3 tundi vana

  • 7 eset, 7 nurka – ka teravnurgad


Maastikuotsing


A tase




  • otsinguala 100x200m

  • 2 kadunut

  • tööaeg 15 minutit


B tase




  • otsinguala 100x300m

  • 3-6 kadunut

  • tööaeg olenevalt kadunute arvust 20-30 minutit


Koerajuht liigub otsinguala keskel ja koer peab läbi vaatama ala, mis jääb 50 meetri ulatuses koerajuhist paremale ja vasakule. Koerajuht tohib ala läbida ainult ühe korra.  Koertele on tihti raskeim järjekindlalt koerajuhist näidatud suunas piisavalt kaugele eemaldumine. Kuna tegemist on suhteliselt intensiivse harjutusega, peavad seda sooritama minevad koerad olema väga heas füüsilises vormis.



Varing


Selles otsinguosas on kannatanud peidikutes ehk koeral puudub võimalus nendega nägemiskontakt saavutada. Seega peab koer inimeste leidmiseks lootma ainult oma ninale. Sellel ajal kui koer töötab, askeldavad varingul abilised, kes justkui kaevaks juba kedagi välja, lisaks on taustahelidena igasugune müra. Kõik selleks, et teha kindlaks, kas koer suudab segajaterohkes ümbruses oma tööle – kannatanute leidmisele – keskenduda. Nagu eelnevatelgi aladel, on ka varingueksamil kaks taset:


A tase




  • varingu pindala 600–800 m²

  • 2 kannatanut

  • tööaeg 15 minutit


B tase




  • varingu pindala 800–1200 m²

  • 3-6 kannatanut

  • tööaeg sõltuvalt kannatanute arvust 30-40 minutit


Lisaks otsingule (jälg, maastik, varemed, laviin) peavad koer ja koerajuht eksami sooritamiseks läbima veel kuulekuse ja osavuse osasooritused. Neis lähemalt järgmine kord.


Päästekoerte eksamireeglitega tutvuda siin.

Seekordne postitus on esimene päästekoeri tutvustavast sarjast. Nagu ikka, alustame algusest ehk kuidas kõik alguse sai.



Barry


Päästekoerte ajaloo alguseks võib tinglikult lugeda 17. sajandit, mil Šveitsi Alpides Sankt Bernhardi kloostris sai alguse bernhardiinide aretamine. Kloostri mungad kasutasid neid valvuritena ja lumelaviini alla jäänud või udu tõttu teelt eksinud inimeste otsimiseks. Lühikarvaline bernhardiin sai lumes sumamisega väga hästi hakkama tänu oma sitkele kehaehitusele ja karvkattele, mis ei lasknud lumel sinna sisse pugeda. Koerad töötasid paaridena – üks jäi leitud rändurit soojendama, teine läks kloostrisse abi järele. Jutud koerte kaela riputatud väikesest alkoholivaadist ei ole ajaloolist kinnitust leidnud. Aastatel 1800-1812 päästis senini kuulsaim bernhardiin, Barry, 40 inimest kindlast surmast. Barry topis on praeguseni hoiul Berni linnamuuseumis ja Pariisi lähedale Seine`i jõe kaldale on talle püstitatud mälestussammas.



Esimene maailmasõda


Esimeses maailmasõjas osales lugematul hulgal Punase Risti ohvriabi koeri (casualty dogs), keda kutsuti ka halastaja-koerteks. Esimesena dresseerisid neid 19. sajandi lõpus sakslased, hiljem tehti seda ka teistes Euroopa riikides. Sakslased nimetasid neid sanitaarkoerteks – kandes seljas sadulkotiga meditsiinivarustust, otsisid nad lahinguväljalt haavatuid ja lohutasid surejaid. Leides haavatu, võttis koer kaelarihma küljes rippuva lühikese rihma hammaste vahele ja läks abistajatele oma leiust teatama. Kui ohvreid ei leitud, rippus rihm vabalt looma kaelas. Tuhanded sõdurid mõlemalt vaenupoolelt võlgnevad oma elu neile suurepärastele koertele, kuid koerad suutsid aidata ainult murdosa sõja miljonitest ohvritest. Esimese maailmasõjaga lõpuga kadusid ka kaevikulahingud ja paigalseisev rindejoon, millega koos kadus ka vajadus Punase Risti koerte järele.



Algus Ameerika mandril


1961. aastal läks väike tüdruk Snohomish, Washingtonis koos kahe perelemmikuga jalutama ja eksis teelt. Üks koertest jäi tüdruku juurde, samas naasis teine koju, et perekond kadunud tüdrukuni juhatada. Perekond tegeles saksa lambakoerte kasvatamise ja kuulekuse treenimisega. Pärast tütre leidmist otsustati koos teiste huvilistega hakata koertele kadunud inimeste otsimist õpetama.



Kaasaeg


Tänapäeval leiavad päästekoerad üha laiemat kasutust. Alustades kohalikest otsingutest kuni rahvusvaheliste abioperatsioonideni välja. Mõned palju tähelepanu äratanud sündmused, kus koerad on aidanud ellujäänuid leida: 1995 Oklahoma pommiplahvatus, 2001 WTC kaksiktornide kokkuvarisemine, 2010 Haiti maavärin, 2011 Jaapani maavärin.


Järgmistes postitustes tutvustame lähemalt otsingukoera tööpõhimõtteid ja võimalikke kasutusalasid.

2 ese(t)