Ostukorv 0

Logo Tere tulemast!

Varasemalt oleme Sabiinega katsetanud Platinum Skin Care haavasalvi, mis on siiani üheks lemmikuks tooteks ja peab meil alati kodus olemas olema. Seekord katsetasime pealtnäha sarnast toodet Dermoscent Bio Balm.

Dermoscent Bio Balm on nahka kaitsev ja parandav salv koertele, mis leevendab ärritust, rahustab ja pehmendab nahka ning vähendab naha kuivust. Salvi katsetasime nii käppade hoolduseks talvistes tingimustes kui ka pindmiste marrastuste ja nahavigastuste parandamiseks.

Nahavigastuste parandamiseks leidis Bio Balm salv kasutust vaid ühel korral, sest oli kohe selge, et Platinumi Skin Care meeldib mulle haavasalvina rohkem. Bio Balm on võrreldes Skin Care´iga paksema konsistentsiga ja seega kulus seda haavale peale määrides rohkem ning see ei imendunud nii kiiresti ehk Sabiinel oli suurem tahe seda ära lakkuda. Kõige rohkem kasutasin Bio Balm´i Sabiine käppade kaitsmiseks külma eest ja käpapadjandite parandamiseks. Määrisin salvi Sabiine käppadele kuskil 10 minutit enne õue minekut ja õhtuti peale viimast jalutuskäiku selleks, et tema käppade seisukorda parandada. Salvi paksem konsistents tuli käppade hooldusel pigem kasuks ja tundus, et täidab seda eesmärki paremini kui Skin Care.

 

Dermoscent Bio Balm vs Platinum Skin Care

 

Bio Balm

Skin Care

Pakend

50ml

40ml

Koostis

Looduslik mesilasvaha, külmpressitud oliiviõli, taimeekstraktid.

Seemneõlid, tsetüülpalmitaat, rahustavad ained.

Konsistents

Nahaga kokkupuutel muutub vedelamaks, aga jääb paksemaks kui Skin Care.

Nahaga kokkupuutel muutub vedelamaks.

Lõhn

Skin Care´ist malbema lõhnaga, aga lõhn püsib kauem.

Tugevama eeterlike õlide lõhnaga kui Bio Balm, aga lõhn hajub kiiremini.

 

Kumba eelistada?

Mõlemad salvid – Bio Balm ja Skin Care – on mõeldud koera naha hoolduseks, aga kumba neist võiks eelistada? Kui põhiliseks eesmärgiks on pindmiste haavade parandamine koera nahal, siis on kindel võitja Platinum Skin Care; kui salvi eesmärgiks on koera käppade hooldamine kas siis kaitseks külma/sooja eest või käpapadjandite olukorra parandamiseks, eelistan kasutada Bio Balmi. Kummaski tootes ma pettuma ei pidanud, aga kuna praegusel aastaajal on põhiliseks mureks käppade seisukord, on sagedamas kasutuses Bio Balm. 

 


Saadaval hästivarustatud loomakliinikutes üle Eesti!

 

Autor (tekst ja pildid): Kadi-Mari

Kuigi Janet oskas kõikidest juhtkoerte oskustest esimesel kohtumisel ainult otsesuunda hoida, pooltel kordadel enne sõiduteed seisatada ja uksi otsida, siis mina olin enam kui rahul. Ma olin lausa vaimustuses ja oleksin soovinud kohe esimesel kohtumisel poobiku endaga koju kaasa smuugeldada. Kuid paraku polnud see võimalik ja nii pidin raske südamega jätma selleks korraks Janetiga hüvasti. Järgmise kohtumise leppisime treeneriga kokku juba kuu aja pärast - märtsi teises pooles, et alustada pimeda ja juhtkoera vahelist kokkuõpet.

Õnneks lendas vahepealne aeg linnutiivul ja ma ei pidanudki väga palju igatsustunde all kannatama. Mäletan üpris hästi meie teist kohtumist ja seda seepärast, et õues oli märtsikuule kohaselt lirtsuv ja plärtsuv ning mina... khm, ütleme nii, et mina polnud vist endale päris hästi aru andnud, et mul tuleb terve pikk päev märja ja liivase koeraga tegeleda. Mul oli nimelt seljas valge jope, valged kindad, valged saapad, valge õlakott ja helesinised teksased. Täpselt ideaalne outfit koeraga trenni tegemiseks :D

See oli esimene ja seni ka viimane kord, kui ma olen end Janetiga nii valgesse riietanud. Põhjus on lihtsamast lihtne - poobikul on imetabane anne pritsida oma tagumiste käppadega mulle liiva nabani.

Seda ilma liialdamata. Ma ei tea, kas see tuleneb Janeti puhul labradorile tavatult lühikeste jalgade tõttu või on preilil lihtsalt selline omapärane liikumisviis, kus hoogsalt vänderdab oma tagumikuga.

Kuid mind see ei morjendanud, et pritsis mu porikäkiks, sest rõõm oma tulevase juhtkoeraga koos liikuda oli kõigest muust üle. No hiljem, kui ma koju sõitsin, siis vbla sain natuke imelikke ja küsivaid pilke, sest mul polnud ju põhisüüdlast enam kõrval tatsumas, mis oleks reetnud määrdunud riiete põhjuse.

 Ma natuke tahaksin kirjutada ka Janeti iseloomust, sest tegu pole sugugi tavapärase labradori retriiveriga. No selles mõttes, et kui mõtlete "labrador", siis peaks kohe silme ette tulema selline hoogsalt saba liputav ja kõigiga seltsida sooviv tegelane... mkm, kuid mitte minu Janet. Ta võib ju ametlikult tõu poolest olla sõbralik, seltsiv, mänguline ja kõik need muud toredad iseloomustavad sõnad, kuid Janeti puhul selle erinevusega, et...

a. Ma ise valin, millal ja kellega ma sõbralik ja sõber olen. Ainult sihikindlad ja kannatlikud inimesed saavutavad tulemuse ja kui nad on selle saavutanud, siis jäävad nad alatiseks minu südamesse.

b. Inimesed ärge tulge minuga seltsima, see tähendab juttu puhuma või mulle ütlema, et olen niii nunnu - ma tean seda isegi. Kui ma tahan seltsida, siis oota kannatlikult, vbla tulen ma ise tutvust soetama, no kui mul parasjagu just selleks tuju ja aega on... või tahtmist.

c. Ma mängin ainult nendega, kelle olen oma sõbraks heaks kiitnud.
Teeme kohe asjad selgeks - mingi viineriga mind sõbraks ära ei osta ja mängima ei meelita.

d. Ma võin ju olla tõu poolest vee- ja linnukoer, aga ausalt öeldes tekitab vesi minus põlgust ja partidest ei arva ma ka suurt midagi, kui nad pole just eelnevalt küpsetatud ja hautatud.

 

Just selline kirjeldus annab aimdust minu isepäisest- ja teadlikust koerapreilist. Seda suhtumist sain ma korduvalt ise mitmetel kohtumistel ja treeningpäevadel tunda, kui harjutasime ja lihvisime omavahelist koostööd. Iga kord, kui mina ootusärevalt Tartusse sõitsin ja bussilt maha astusin, põrnitses Janet mind altkulmu eriti kahtlustaval ilmel. Kuid ma ei andnud alla. Mul oli siht silme ees ja nii ma järjekindlalt kiitsin, silitasin, patsutasin ja andsin tehtud tubli töö eest maiust ning minu nädalate pikkune kannatlikus viis lõpuks sihile! :)

See on samamoodi üks nendest hetkedest, mis mul kunagi ei unune. Ma ei mäleta enam, et mitmendat korda ma Pärnu-Tartu bussilt maha astusin ja Janeti kõrvale maha kükitasin, et järjekordselt seda altkulmu põrnitsevat juhtkoerahakatist tervituseks silitada ja patsutada, kui äkitselt tõmbas keelega õrnalt üle mu põse. "Ta reageeris!" hüüatasin ma treenerile. Ma olin nii heldinud ja üritasin veel üht musi välja meelitada, aga no see jäi siiski selle päeva ainsaks, kuid selle eest eriliseks. Ega musitamistega ei saagi siin liiale minna. Ikka tasa ja targu nagu ühele  väärikale juhtkoerale kohane. See oligi siis see jäämurdumise hetk meie suhtes ja alates sellest tagasihoidlikust žestist, mille osaks oli mul au saada, hakkas Janet mind aina enam ja enam usaldama, võttes mu sõpruse vastu ja kiites mu heaks. Oeh, minu pisike isepäine sõbrake! :)

 

 

Autor (tekst ja pilt): Kai Kuusk 
http://www.puhtapime.ee

Ilutulestik võib panna koerad ettearvamatult käituma ja aastavahetus on mõne koera jaoks stressirikkaim aeg. Samas on ka koeri, keda müra ja valgussähvatused ei häiri. Selleks, et vähendada võimalust, et ilutulestik koeras paanikat tekitab, tuleks teda juba varakult erinevate olukordadega harjutada. Nii tegin ka Sabiine puhul. Tutvustasin teda erinevate olukordade ja helidega ning püüdsin ta tähelepanu eemale juhtida ebameeldivatest situatsioonidest. Aasta aega harjutamist ja Sabiine oli igas olukorras rahulik. Arvasin, et läheb nii nagu mu eelmiste koertega ja Sabiinest ei saa ilutulestikku kartvat koera, aga alati on olukordi, mida pole võimalik kontrollida. Ühel tavapärasel õhtusel õueskäigul juhtus midagi ootamatut – varajane saluut, mis tekitas Sabiines totaalse paanika, mis on ka arusaadav, sest ehmatasin isegi. Kogu tehtud töö ja harjutamine oli ühe õhtuga rikutud. Aastavahetuseks teadsin ette valmistuda, aga siis oli olukord veelgi hullem.


Üritasin Sabiinet uuesti erinevate helidega harjutada, aga oli näha, et minu pingutused ei toiminud nii hästi, kui esimesel korral. Seega tuli leida uus lahendus tema aitamiseks. Selleks sai VetPlus Calmex toidulisand, mis on erinevate stressisituatsioonidega toimetulemiseks mõeldud looduslik toidulisand. Toidulisandisse suhtusin teatava eelarvamusega – arvasin, et toidulisand teeb Sabiine loiuks ja uimaseks.


Esimene katsetus leidis aset järjekordsel koeranäituse nädalavahetusel. Tavaliselt oleme ööbinud kodus, aga seekord ööbisime hotellis, kus oli ka palju teisi koeri. Sabiine oli pikast sõidust ja ümberringi haukuvatest koertest nähtavalt häiritud ja otsustasin, et on õige aeg katsetada, kuidas Calmex talle mõjub. Poole tunniga oli ärevus läinud ja Sabiine oli jälle tema ise. Sabiine puhul on aru saada, et ta on närvis, kui ta hakkab oma rihma ja mänguasju lõhkuma, mida ta tavaliselt ei tee. Samasugune ärevus kordus järgmisel päeval näitusel ja kuna Calmex teda uimaseks ei teinud, siis julgesin uuesti proovida. Taaskord mõjus Calmex talle hästi. Päev venis pikaks ja tagasi hotelli suundusime alles õhtupimeduses ning teel tabas meid järjekordne ebameeldiv üllatus – ilutulestik. Kordus sama, mis eelmisel aastal ja ootamatu ilutulestik tekitas Sabiines totaalse paanika ning mul oli hirm, et ta tõmbab rihma otsast lahti ja jookseb minema. Eelnev Calmexi mõju oli kadunud ja Sabiine ei suutnud rahuneda. Andsin hotelli jõudes talle ühe Calmexi veel, mis tegi tal olemise paremaks. Umbes kahe tunni möödudes lasti jälle ilutulestikku ning kõik kordus – Sabiine oli paanikas ja selleks, et ta rahuneks, andsin talle uue Calmexi. Toidulisandit võib anda kuni neli korda ööpäevas, kahetunniste vahedega ja sellel päeval sai Sabiine kokku kolm kapslit. Kui üks kapsel teda uimaseks ei teinud, siis kolm kapslit tegid ta uimasemaks kui tavaliselt.

Teine katsetus leidis aset juba kontrollitumas keskkonnas. Olin teadlik kellajast, kuna ilutulestikku lastakse ja teadsin Sabiinet ette valmistada. Andsin talle 45 minutit enne kapsli, sest Calmexi rahustav toime on nähtav 30-60 minutit pärast manustamist. Eelmistel kordadel andsin Sabiinele kapsli tervelt, aga seda võib ka avada ja segada toiduga. Teine variant sobib tõenäoliselt toidule orienteeritud koertele, sest Sabiine puhul lõppes see katsetus altkulmu vaatava koera ja segamini köögiga. Sel korral sai Sabiine ½ kapslit rohkem kui varem. Kui ilutulestikku laskma hakati, siis ootasin, mida Sabiine teeb. Esiti jäi ta lihtsalt kuulama, siis sai aru, mis toimub, jooksis teisele korrusele ja tagasi minu juurde. Ta oli olukorrast häiritud, aga mitte nii palju, et ta kuhugi peitu oleks jooksnud ja isegi saba oli seljal rullis. Sabiine saba on väga kõnekas – kui saba on oma tavapärases olekus seljal rullis, on kõik korras. Saba on sirutatud ainult siis, kui Sabiine magab või on väga närvis.

Kokkuvõttes toimis Calmex Sabiine puhul väga hästi, aitas vähendada ärevust ja ära hoida ilutulestikuga kaasnevat paanikat. Minu eelaimdus ei pidanud samuti paika – üks Calmexi kapsel koera uimaseks ei tee, samas kolm kapslit juba teeb. Sellel aastal olen kindel, et aastavahetus möödub Sabiine jaoks muretumalt kui eelmisel aastal. 

Autor (tekst ja pildid): Kadi-Mari

Tervitus! Mina olen Kai – noor naine, kes kaotas 10 aastat tagasi diabeedi tagajärjel oma nägemise. See pole asi, mida kellegile soovida, aga kui ma väidaksin, et nägemise kaotus on minu elus olnud eranditult ainult halb asi, siis ma valetaksin. Tänu sellele kaotusele sai võimaluse minu ellu tulla üks ääretult tore ja erakordne koer - Janet!

Kui küsida, et kes me Janetiga sellised oleme, siis lihtsustatult öeldes oleme me tandem, kuhu kuulub üks pime ja üks erakordselt nutikas labradori retriiverist juhtkoer, kelle ühiseks nimetuseks on truudus, lojaalsus ja sõprus.

Kui ma ligi üheksa aastat tagasi esimest korda oma tulevase juhtkoeraga kohtusin, oli Janet natuke üle pooleteise aasta vanune tegelane. Meie esimest kohtumist ja neid emotsioone, mis mind tol hetkel valdasid,ei unusta ma eal.

See leidis aset 2009. aasta veebruaris Viljandis, kus toimus iga aastane traditsiooniline juhtkoerte talvine õppe- ja treeningpäev.

Ruum, kus ma koos oma elukaaslase Joosepiga ootasin, oli siginat-saginat ja suminat täis, sest igast Eestimaa nurgast olid pimedad koos oma juhtkoertega kohale sõitnud ja kuna üksteisega polnud kaua aega kohtutud, siis kasutati võimalust ja lobiseti vahepeal kaotsi läinud aeg tasa ning koeradki tegid omavahel väikestviisi tutvust.

Mina lihtsalt istusin vaikides, jälgisin inimesi ja ootasin kannatlikult. Kannatlikult kohtumist oma tulevase abilise ja sõbrakesega. Mäletan, et olin ääretult ootusärev ja elevil, sest mul puudus igasugunegi teave või info selle kohta, et millise koera ma saan. See tähendab, et loomulikult olin ma teadlik, et tõuks on labradori retriiver ja et nimeks on vist Janet, aga sellega ka asi piirdus. Ma ei teadnud, kas minu juhtkoeraks saab kollane, must või pruun labrador. Ma ei teadnud isegi seda, et millise iseloomuga minu tulevane juhtkoer on. Kas on energiline, rahulik, malbe, aeglane, tasane jms.

Olles umbes tunnike istunud, astus juhtkoeratreener Veronika mulle ligi ja ütles, et Janet on autos, et läheb toob koera sisse, et saaksime natuke omavahel tutvust teha. Ma täpselt ei tea öelda, aga ma arvan, et mu pulss tõusis lakke. Teadsin, et kohe-kohe saabub see kauaoodatud hetk, mil ma kohtun oma tulevase juhtkoeraga. Kuigi minu silmad enam nii palju ei seletanud, et oleksin ruumi teises otsas asuvat sissepääsu näinud, oli Joosepiga meie mõlemi pilk just sinna naelutatud, kui järsku Joosep ohkas heldinult ja teatas sosinal mulle eriti armsal häälel, Janetilt kordagi pilku tõstmata: „Ta on kollane ja niii armas!“

Seda tunnet, mis mind ühe hetkega valdas ja kogu mu hinge endasse mattis, on keeruline sõnadesse panna. Ma tõesti ei oska seda tunnet kirjeldada. Pimeda inimesena kerkis mul silme ette esimesena nägija ajast nähtud labradori kutsika fotodega postkaardid ja mäletan, et erilised lemmikud olidki just need kollased labradorid, sest nende tumedad kulmud ja kogu miimika olid kuidagi erakordselt armsad, et ma lihtsalt sulasin ära. Janet polnud veel ruumi teisest otsast minunigi jõudnud kui olin juba müüdud! :D

 

Kuigi see noor ja roheline Janet oli esimesel kohtumisel äärmiselt pelglik, sest oli veidi kohkunud sellisest meeletust rahvamassist ja teistest koertest, siis sellegipoolest tundsin ma poobikut silitades ja kõrva tagant sügades, seda enneolematut tunnet. Tunnet, mis ütles, et sellest ütlemata armsast tegelasest saabki minu truu kaaslane, minu sõber, minu kõige-kõigem, kellele saan oma edasises elus toetuda ja loota ning Janet pole mind kordagi selles osas alt vedanud!

Janet ei ole lihtsalt juhtkoer, vaid nagu ma alguses eespool juba kirjutasin, siis tegu on minu elupäästjast sõbraga, kelle truudus ja lojaalsus on hindamatu väärtusega. Oma teekonnast tänaseni, kus oleme juba ligi üheksa aastat ühte ja sama jalga-käppa astunud, plaanin kirjutada järgnevates postitustest. Räägin lugusid, mismoodi on Janet mind sõna otseses mõttes päästnud auto alla jäämisest, mismoodi sai Janetist ilma treeninguta ka hüpokoer, mismoodi teeb Janet oma nutikuse ja tarkusega silmad ette isegi inimestele ja mismoodi me ühtse tandemi ehk meeskonnana toimime ja mismoodi me ühiselt oleme maailma vallutanud!

Autor (tekst ja pilt): Kai Kuusk

Kui perre sünnib laps, muutub igapäevaelu väga palju. Kuidas tutvustada koeri esimest korda lapsega, kuidas koerad reageerivad? Mida peaks kindlasti tegema või mida mitte mingil juhul teha? Need on küsimused, mis käivad ilmselt iga koeraomaniku peast läbi, kes lapse saavad.

Seisin mõned nädalad tagasi samade küsimuste ees. Siiski tuleb tunnistada, et ma ei uurinud selle teema kohta ega muretsenud väga ka selle pärast kuidas käituda. Olen varasemalt kuulnud, et koertele õpetatakse juba enne beebi sündi, et lapse asjade juurde minna ei tohi. Näiteks pannakse beebitekk või mõned riided maha ja keelatakse koeral selle peale minna. See ei tundunud mulle aga vajalik või põhjendatud, kuna minu koerad on väga sõbralikud ja varem ka lastega kokku puutunud. Seega otsustasin, et ei tee midagi erilist selleks, et koeri uue pereliikme saabumiseks ette valmistada. Tulevikus loodan, et koerad ja laps leiavad ühise keele ja saavad kõik koos mängida.

Minu plaan oli lihtne - tutvustada koeri ja last võimalikult rahulikult ning jälgida, et saaksin koertega tegeleda ka edaspidi, et nad ei muutuks lapse suhtes armukadedaks. Esimesel kohtumisel lubasin koertel beebit nuusutada ning kõik koerad käitusid õnneks rahulikult. Ma ei premeerinud ega ei kiitnud ülevoolavalt koeri. Täna, kui laps on väike ja midagi veel õigupoolest peale pikutamise ei tee, siis rohkemat ei olegi vaja.



Vahel küll Fira või Ronja arvavad, et nad peaksid keelega üle beebi näo tõmbama ja ta puhtaks lakkuma. Või teinekord istub Hermi truult diivani ees, kui beebi üksi diivanil pikutab, takistades justkui teistel koertel beebi juurde minna. Üldjoontes on meil tubane elukorraldus aga samamoodi nagu enne.

Huvitavam osa on aga jalutuskäigud, sest nüüd liigub meiega ka lapsevanker kaasas. Sujuvama jalutuskäigu nimel pidin eelnevalt tegelema koerte treenimisega. Kui on vaja jalutada koerad rihmaotsas, siis on välistatud, et nad veaksid mind koos vankriga või kõnniksid vankrile ette. Seega liiguvad kõik koerad vankrist vasakul ja lõdvas rihmas. Kui jalutan vabalt liikuvatega koertega, siis selgitasin oma karjale, et vankri ette joosta ei tohi.  

Esimesel jalutuskäigul muutis vanker Hermi väga elavaks, ta keksis ümber vankri ja tahtis selle najale hüpata. Õnneks paarist korrast keelamisest piisas ja nüüd kulgevad meie igapäevased jalutuskäigud uues rütmis.


Autor: Elen Kivi-Paju (Kennel Ability)

 

Tooted 1 kuni 5 koguarvust 596

Lehekülg:
  1. 1
  2. 2
  3. 3
  4. 4
  5. 5