Ostukorv 0

Logo Tere tulemast!

Täna möödub sellest hetkest kolm kuud, mil võtsime enda hoole alla väärkoheldud minevikuga koera. On olnud muresid, on olnud rõõme, on olnud magamata öid. See teekond on kohati olnud raske, aga mitte kordagi ei ole ma mõelnud ega soovinud, et ma poleks seda koera endale võtnud. Kuigi ta on meeletult armukade ja tema käitumismustritest võib endiselt välja lugeda ta mineviku raskusi, on temast siiski saanud meie pere liige ja ma ei kujutaks elu temata enam ettegi.

Käpik on muutnud mu elustiili. Tänu temale olen ma sunnitud end iga päev vähemalt kaks korda õue ajama. Kui poleks teda, ei viitsiks ma end eluski nii palju liigutada, aga koer tahab ju jalutamist, seega tuleb minna – iga ilmaga! See jalutamine on positiivset mõju avaldanud ka mu kaalule, millega ma peale kolmanda lapse sündi parajalt kimpus olen olnud. Kui ma kunagi ilusaks ja kõhnaks saan, on see justnimelt tänu Käpikule!

Käpik käib meiega igal pool kaasas – nii jalutamas, kui ka kelgutamas, maal vanaema juures, poes ja metsas matkal. Ta tuleb minuga isegi vetsu kaasa, nagu mul neid kompanjone seal veel vähe oleks (kõige vanem tütar on 4a, poiss on 2.5a ja pisem tüdruk on 5k).

 

Üks asi Käpiku käitumises siiski veel on, millega ma päris rahul ei ole ja mida ma hetkel ka kuidagi parandada ei oska. Nimelt on Käpik metsikult armukade! Ta mind nii palju hoidma ja kaitsma hakanud, et ei luba teistel loomadel minu juurde tullagi! Kui Käpik näeb, et mõni kass mulle läheneb, jookseb ta kohe kohale ja haugub kurjalt, üritades kassi minema hirmutada. Ka Sämmit, meie teist koera, ei luba Käpik minu juurde. Iga kord, kui Käpik näeb, et Sämmi minu juures on, tormab ta Sämmile kallale – haugub ja hüppab koerale hammastega kõrri... Pean vajalikuks mainida, et Käpik on 7kg kaaluv, kassi mõõtu koer ja Sämmi on ca 50kg ja meenutab pigem vasikat, kui koera, seega ma ei tea mida see Käpik endast õige arvab, sest Sämmi võiks temasuguseid hommikusöögiks süüa. Õnneks on Sämmi siiski nii flegmaatiline, et ei tee Käpikule midagi ning astub lihtsalt rahulikult eemale. Käpik on seejuures muidugi rahulolev – tema võit, kõik paid ja hellused kuuluvad tema arvates ainult talle!

Aga küllap me sellegi halva käitumisnoodi temast kuidagi välja juurime ja talle kinnitatud saame, et hellust ja armastust jagub kõigile – ei ole põhjust kade olla!

Käpiku parimaks neljajalgseks sõbraks (või peaksin ütlema sõbrannaks?) on ootamatult kujunenud hoopis meie kääbusküülik! See on kohe täitsa lahe vaatepilt, kuidas need kaks teineteist toas taga ajavad ja laua all kaisus pikutavad... Nii, kui Käpik kuuleb, et küülikupuuri ukse lahti teen, tormab ta kohale, et oma sõbraga tagaajamist mängima asuda. Ootamatu, aga väga lahe sõprus!

 

Lõpetuseks tahan ma julgustada kõiki, kes seni on kahelnud kas pakkuda kodu mõnele varjupaiga loomale – tehke seda! See loom on teile elulõpuni tänulik ja truu! Varjupaigad on ju õnnetuid loomi pungil täis. Eriti nigelas seisus on vanemad loomad. Keegi neid ei taha, sest kutsikad ja kassipojad on ju palju armsamad! Aga kauaks? Ka need väiksed kiisud ja kutsud kasvavad suureks. Andke kodusoojuse tundmise võimalus ka vanematele loomadele!

 

Väärkoheldud looma kodustamine osa 1 (LINK) ja osa 2 (LINK).

Autor (pilt ja tekst): Janeli, www.lipsuke.com

Loe esimest osa SIIT (LINK).

 

Eelmises postituses rääkisin kuidas tänavalt võetud katkise hingega koer meie majja tuli, millised olid esimesed rõõmud ja mured. Nüüd räägin aga edasi sellest, kuidas hulkurist sai koduhoidja!

Kuna Käpik keeldus rihma otsas olemisest, aga ihuhädasid peab ta ju siiski kuidagi leevendama, ei jäänudki mul lõpuks muud üle, kui ta lihtsalt aeda lahti lasta. Kuna tegu on aga imetillukese koeraga, leidis ta pidevalt augukesi kust end välja pressida, et kodust põgeneda. Õnneks tuli ta alati ise õhtuks koju tagasi, aga see mööda küla hulkumine oli minu jaoks sellegi poolest vastuvõetamatu. Koera koht on kodus ja minu kohus on teda siin hoida! Aga kuidas? Ta ei käinud rihmas, seega jalutama temaga minna ei saanud. Aeda lahti ka lasta ei saanud, sest siis ta ju põgenes. Samuti ei saanud ma talle kaela panna raadiopiirde rihma nagu mu teisel koeral on, sest esiteks võib see veel rohkem kasvatada tema umbusklikkust inimestesse ja teiseks ei saanud ma teda ju piirdega harjutada, kui ta rihmas ei käinud! Surnud ring ühesõnaga ja ma olin juba täiesti lootusetus olukorras...

Ma muudkui nuputasin kust ta küll välja pääseb ja panin usinalt augukesi kinni, aga mu katsed teda kodus hoida olid kõik sellegi poolest luhta, sest ühel õhtul ta enam koju ei tulnudki. Ei tulnud ka järgmisel õhtul...

Kolmandal õhtul sain teada, et mu väike Käpikukene on varjupaika sattunud! Olin koledal kombel ehmunud, aga vähemalt oli nüüd mu süda rahulikum, sest teadsin, et koer on elus, terve, soojas ja toidetud.

Aga teate mis on kogu loo kõige sürreaalsem asi? Päevast, mil koer varjupaigast koju tagasi jõudis, hakkas ta rihma otsas kõndima! Lihtsalt niisama, üleöö! Kartis küll meeletult ja käis kõrvad ludus, pea maadligi ja saba jalgevahel, aga vähemalt kõndis! Te ei kujuta ette kui rõõmsaks see edusamm mind tegi!

Alguses oli ta ikka väga hirmul, kui talle õue minekuks rihma kinnitada proovisin. Ta lausa põgenes koridoris mu eest ja üritas end lapsevankri alla pressida... Aga ajaga on asi aina paremaks läinud. Ta pole endiselt eriline rihma fänn, aga vähemalt ei põgene ta enam minu eest ära. Rihma otsas muutub ta ka iga päevaga aina enesekindlamaks. Varem jäi ta minust pidevalt maha, ei nuuskinud midagi ja ainult kõndis arglikult minu taga või kõrval. Nüüd aga jookseb ta rõõmsalt ringi, nuusib iga posti ja põõsast ning mis peamine - ta silmad säravad! Elurõõm on hakanud sellesse väiksesse kehasse tagasi tulema!

Ka lähedust, paisid ja hellitusi tuleb ta nüüd juba ise lunima. Ta sätib end pidevalt minu jalgade peale magama, kui ma kuskil istun. Ta tahab hirmsasti minuga koguaeg kaisutada ja nunnutada ning näitab oma armastust ja tänulikust välja ka sellega, et limpsib mu käsi ja jalgu. Arglikust, katkise hingega koerast on saanud maailma kõige mõnusam seltsiline ja sõber. Loom, kes teab milline on halb elu, on elulõpuni tänulik inimesele, kes pakub talle paremat. Käpik on juba teine loom, kelle ma tänavalt päästnud olen, seega uskuge mind, kui ütlen, et mis puutub oma omaniku hindamisesse, on vahe normaalse ja halva minevikuga looma puhul meeletu!

 

 

Käpiku seiklused jätkuvad, loe järgmist osa SIIT (LINK).

Autor (pilt ja tekst): Janeli, www.lipsuke.com

Aasta on peaaegu läbi ning saabumas on aastavahetus käsikäes ilutulestikuga. Iga koer ei talu ebatavalisi ja valjusid helisid – tuttav probleem paljudele koeraomanikele! Sel põhjusel jagame nõuandeid, kuidas muuta aastavahetus koeraga võimalikult meeldivaks:

Kõige olulisem: jää rahulikuks!

Ärge lohutage oma koera! Koera ärevus saab sedasi kinnitatud.

Kui koer otsib kehalist kontakti, tuleb seda kindlasti lubada. Rahulik paitamine või kerge käe vastas hoidmine annab koerale tunde, et ta ei ole üksi oma ärevusega. Kui koer eelistab peitu pugeda, siis tuleks talle tagada hämar kast või muu varjumisvõimalus.

Premeerige soovitavat käitumist: kui koer on rahulikum, andke talle näiteks tema lemmikmaiust.

Koerte kõrvatropid võivad olla abiks, kuid koer peab olema nendega juba varasemalt harjunud.

Loomaarstiga nõu pidades võib abi saada ka rahustitest. Tuleks eelistada taimseid rahusteid nagu palderjanisiirup. Keemilistel rahustitel võivad olla kõrvaltoimeteks vereringehäired. Teie loomaarst leiab teie koerale kindlasti sobivaima lahenduse.

Ärge laske koera rihma otsast lahti ning ärge laske koeri omapäi õue. Arvestage, et paugutamine võib alata juba pärastlõunal. Ärevuses koerad võivad hirmust minema joosta.

Lindistatud helid ja paugud on hea võimalus koera harjutamiseks ja taluvusläve tõstmiseks, kuid helisid tuleks mängima hakata juba mõned nädalad enne sündmust.

Rahustavad feromoonid spreina, elektrilisest aurustist või kaelarihmast eralduvana annavad häid tulemusi ja on üldiselt kõrvalmõjudeta.

Rahustav vest (thundershirt) on tugevamast riidest vest, mis avaldab pidevat ja rahustavat survet koera rinnale ja seljale.

Pimendage aknad, et koer ei näeks valgussähvatusi. Hoidke aknad ja uksed suletuna ning pange tööle televiisor või mängima taustamuusika. See summutab pauke ja äkilisi helisid. Löökpillide muusika sobib hästi, sest katab välist müra pidevalt. Sellist muusikat tuleks koerale tutvustada juba mõni päev varem.

Andke koerale tema lemmik närimissnäkk, mida ta pole ammu saanud. See võtab koera tähelepanu endale.

 

Janeli on kolme toreda lapse ema, kes peab blogi oma veebikodus www.lipsuke.com. Lisaks lastele, on perekonnas kaks kassi – Nublu ja Grinch, kaks koera – Sämmi ja Käpik, ning kaks kääbusküülikut – Joosep ja Virsik. Esimeses külalispostituses räägib Janeli pere värskeimast liikmest Käpikust ning sellest, kuidas tal on õnnestunud võita argliku ja väärkoheldud looma usaldust.

Oktoobri alguses nägin Facebookis kuulutust, kus otsiti kodu ühele arale koerale, kes oli nädalaid tänavatel hulkunud. See oli põhimõtteliselt kogu info, mis mul toona tema kohta oli.

Kui koer paar päeva hiljem meile jõudis, oli näha, et tema hing on väga katki ja tema usk inimestesse oli minimaalne. Ta käis mööda seinaääri ja lauaaluseid, kõrvad ludus ja saba jalgevahel. Ta ei lasknud end silitada ja iga järsem liigutus või hääl tekitas temas surmahirmu, mille tagajärjel ta tulistvalu lihtsalt kuskile pimedasse nurka värisema tormas.

Vaene loom ei julgenud isegi süüa! Kulus ikka päris mitu päeva, enne, kui ta meie nähes toidukaussidele läheneda julges. Aeglaselt, aga kindlalt hakkas ta meid siiski usaldama. Nädal peale meie juurde tulemist sain ma talle juba vaikselt pai teha, ilma, et ta hirmunult põgeneda üritaks. Kaks nädalat peale meile saabumist hakkas ta end juba nii mugavalt tundma, et sättis end mõnel õhtul isegi minu voodijalutsisse magama. Kuigi ma üldiselt ei luba koeri voodisse, ei olnud mul südant teda ka ära ajada!

Kuna Käpik (see on nimi, mille mu poeg koerale pani) pole meie majas esimene loom, vaid lausa kuues, kartsin ma alguses kuidas teised loomad ta vastu võtavad. Eriti suur hirm oli mul selle ees kuidas ta mu esimese koeraga läbi saama hakkab. Aga tuleb välja, et mu hirmud olid asjatud, sest juba neljandal õhtul, kui ma nad lõpuks kokku julgesin lasta, hakkasid nad koos mängima!

Kuigi tubases õhkkonnas hakkas Käpik meid juba usaldama, oli meil siiski üks meeletult suur probleem. Nimelt kartis ta kohutavalt jalutusrihma. Iga kord, kui ta seda kasvõi kaugelt nägi, tõmbas koer end maadligi ja ajas käpad püsti, justkui öeldes: ’’ära löö, ma olen maas!’’ See oli meeletult kurb!

Tänu tema jalutusrihma hirmule ei saanud ma temaga ka normaalselt õues käia. Kuidas viia jalutama keedetud nuudel? Ükskõik kuidas ma ka ei proovinud teda meelitada, ta lihtsalt ei võtnud jalgu alla! Istusin temaga pidevalt hoovis ja üritasin teda veenda kasvõi paari sammu tegema, aga ei – ta vaid lebas maas ja värises hirmunult. Mida küll selle loomaga tehtud on? Kui ma mõtlen sellele mida ta läbi elanud olla võib, tahaks ma lihtsalt lahinal nutta. Milliste koletistega me küll oma maailma jagama peame. Kes küll suudaks liiga teha nõnda tillukesele ja armsale olendile?

 

 

Käpiku seiklused jätkuvad, loe järgmist osa SIIT (LINK).

Autor (pilt ja tekst): Janeli, www.lipsuke.com

Kui inimestele on igapäevane hambapesu täiesti normaalne tegevus, siis tihti unustame me ära koerte hambahoolduse. Ka koerad vajavad hambapesu, kuna pesemata hammastele võib tekkida hambakivi, mis omakorda võib viia igemepõletikuni. Kõige lihtsam on koerte hambahooldusega alustada juba siis, kui kutsikas koju tuleb, nii harjub koer hammaste harjamisega ning suurena selles osas probleeme tekkida ei tohiks.

 

Roccol ja Raphaelil on minimaalselt ühel tagumisel hambal (mõlemal pool) natukene hambakivi. Et seda juurde ei tekiks, saime kasutamiseks ning proovimiseks Platinum OralClean+Care Classic sprei (LINK).

 

Kasutame spreid alates augusti lõpust ning varasemalt oleme proovinud ka OralClean+Care classic geeli (LINK).

Sprei kasutamine Raphaeli jaoks on väga lihtne ning temaga meil probleeme ei ole. Raphael laseb meil rahulikult lasta spreid tagumistele ning esihammastele. Arvestades nende kehakaalu, saavad nad ühel korral 4 sprei“doosi“ millest 2 läheb ühele poole suud (ette ja taha) ning teised 2 teisele poole.

Roccoga oli aga natukene keerulisem - kui ta juba kuulis, et ma seda Raphaelile lasen, siis tõmbas ta kõrvad pealigi ja ei oodanud seda hetke üldse, kui ma tema juurde jõuan. Rocco ehmus kuni toote lõpuni kasutamiseni selle sprei hääle peale ning tema sellega kahjuks ära ei harjunudki.

Spreid kasutasime 6x nädalas 1x päevas ning nagu ikka ei tohiks koer pool tundi enne ja pool tundi pärast toote kasutamist süüa ega juua.

 

Lisaks väikesele hambakivile, oli meil probleemiks ka Raphaeli suust tulev natukene ebameeldiv lõhn. Oleme temaga hambaarstil käinud ning muus osas on tema hambad igati korras seega ebameeldiv lõhn ei saa olla seotud mõne igemepõletiku või muu sellise tõttu. Spreid kasutades on aga tema hingeõhk oluliselt paranenud seega oleme me selles osas väga rahul. Esimestel nädalatel me kohe muutust ei märganud, kui mida aeg edasi seda rohkem tundub, et see talle mõjub. Samuti on muutust näha, kui ma olen mõne päeva vahele jätnud või ära unustanud, siis on jälle tunda natukene ebameeldivamat lõhna.

 

Paar korda nädalas harjasime ka hambaid ning tundub, et hambakivi on natukene vähemaks juba jäänud küll, igatahes juurde ei ole enam seda tekkinud, mis on igati positiivne.

Küll aga tooksin välja mõned tähelepanekud sprei ja geeli eripäradest:

Mulle endale tundub, et kasutades geeli, lakuvad koerad rohkem ning viivad geeli rohkem enda suus laiali, kui nad seda spreiga teevad. Küll aga on enda seisukohast spreid tunduvalt mugavam kasutada kuna ei pea enda käsi tootega kokku tegema. Ühtlasi on spreid lihtsam doseerida, loed lihtsalt pihustatavate kordade arvu ära, kuid geeli on vaja näpuga mõõta, seda küll esimesed paar korda, siis jääb juba meelde kui palju seda enda koerale anda, kuid siiski on siis vaja ka enda käed pesta ja on natukene rohkem tegemist.

 

Soovitame antud toodet kõikidele koertele, kellel on probleeme tekkiva hambakivi või ebameeldiva hingeõhuga. Spreid võivad kasutada ka koerad, kellel hambakivi ilminguid veel ei ole, antud toode aitab seda juba varakult sellisel juhul ennetada! Küll aga usun, et sellistest toodetest on kasu siis, kui neid korrapäraselt kasutada ning juurde kindlasti ka aeg-ajalt hambaid harjata!

 

 

Autor: Gete (www.instagram.com/rocco_raphael_theaussies/)

Tooted 1 kuni 5 koguarvust 616

Lehekülg:
  1. 1
  2. 2
  3. 3
  4. 4
  5. 5