Janeli on kolme toreda lapse ema, kes peab blogi oma veebikodus www.lipsuke.com. Lisaks lastele, on perekonnas kaks kassi – Nublu ja Grinch, kaks koera – Sämmi ja Käpik, ning kaks kääbusküülikut – Joosep ja Virsik. Esimeses külalispostituses räägib Janeli pere värskeimast liikmest Käpikust ning sellest, kuidas tal on õnnestunud võita argliku ja väärkoheldud looma usaldust.

Oktoobri alguses nägin Facebookis kuulutust, kus otsiti kodu ühele arale koerale, kes oli nädalaid tänavatel hulkunud. See oli põhimõtteliselt kogu info, mis mul toona tema kohta oli.

Kui koer paar päeva hiljem meile jõudis, oli näha, et tema hing on väga katki ja tema usk inimestesse oli minimaalne. Ta käis mööda seinaääri ja lauaaluseid, kõrvad ludus ja saba jalgevahel. Ta ei lasknud end silitada ja iga järsem liigutus või hääl tekitas temas surmahirmu, mille tagajärjel ta tulistvalu lihtsalt kuskile pimedasse nurka värisema tormas.

Vaene loom ei julgenud isegi süüa! Kulus ikka päris mitu päeva, enne, kui ta meie nähes toidukaussidele läheneda julges. Aeglaselt, aga kindlalt hakkas ta meid siiski usaldama. Nädal peale meie juurde tulemist sain ma talle juba vaikselt pai teha, ilma, et ta hirmunult põgeneda üritaks. Kaks nädalat peale meile saabumist hakkas ta end juba nii mugavalt tundma, et sättis end mõnel õhtul isegi minu voodijalutsisse magama. Kuigi ma üldiselt ei luba koeri voodisse, ei olnud mul südant teda ka ära ajada!

Kuna Käpik (see on nimi, mille mu poeg koerale pani) pole meie majas esimene loom, vaid lausa kuues, kartsin ma alguses kuidas teised loomad ta vastu võtavad. Eriti suur hirm oli mul selle ees kuidas ta mu esimese koeraga läbi saama hakkab. Aga tuleb välja, et mu hirmud olid asjatud, sest juba neljandal õhtul, kui ma nad lõpuks kokku julgesin lasta, hakkasid nad koos mängima!

Kuigi tubases õhkkonnas hakkas Käpik meid juba usaldama, oli meil siiski üks meeletult suur probleem. Nimelt kartis ta kohutavalt jalutusrihma. Iga kord, kui ta seda kasvõi kaugelt nägi, tõmbas koer end maadligi ja ajas käpad püsti, justkui öeldes: ’’ära löö, ma olen maas!’’ See oli meeletult kurb!

Tänu tema jalutusrihma hirmule ei saanud ma temaga ka normaalselt õues käia. Kuidas viia jalutama keedetud nuudel? Ükskõik kuidas ma ka ei proovinud teda meelitada, ta lihtsalt ei võtnud jalgu alla! Istusin temaga pidevalt hoovis ja üritasin teda veenda kasvõi paari sammu tegema, aga ei – ta vaid lebas maas ja värises hirmunult. Mida küll selle loomaga tehtud on? Kui ma mõtlen sellele mida ta läbi elanud olla võib, tahaks ma lihtsalt lahinal nutta. Milliste koletistega me küll oma maailma jagama peame. Kes küll suudaks liiga teha nõnda tillukesele ja armsale olendile?

 

 

Käpiku seiklused jätkuvad, loe järgmist osa SIIT (LINK).

Autor (pilt ja tekst): Janeli, www.lipsuke.com