Lisaks kelgu- ja suusaveole saab koertega harrastada raskusvedu. Selle tegevuse juured ulatuvad Alaska kullapalaviku aega, mil rakendijuhid võistlesid omavahel, kelle koer suudab raskema koorma paigalt liikuma tõmmata ja sellega teatud vahemaa läbida. Selliseid kihlvedusid kirjeldab oma raamatutes “Valgekihv” ja “Ürgne kutse” Jack London.


Praeguseks on raskusveost välja kasvanud omaette harrastus. Võistluste eesmärgiks on välja selgitada, milline koer suudab ühe minuti jooksul vedada suurima raskuse 5 meetri kaugusele. Osalevad koerad on jaotatud kaalukategooriatesse, alustades kuni 9 kilostest koertest ja lõpetades 68 kilo ja enam kaaluvate koertega. Iga koer võistleb ainult oma kaaluklassis. Raskusveo rekordid ulatuvad mitmetesse tonnidesse ja tugevaimad koerad veavad raskuseid, mis ületavad nende kehamassi üle saja korra.


Veovõistlusi korraldatakse nii lumel kui lumeta ajal. Veetavateks esemeteks on siis vastavalt kelk või neljarattaline käru ja sellele asetatud raskused. Vedades kannavad koerad spetsiaalseid raskusveo rakmeid, mis erinevad kelguveol kasutatavatest selle poolest, et neile on lisatud spetsiaalne varras, mis tagab parema kaalujaotuse.


Soorituse alguses kinnitab omanik või koerajuht koera rakmetega käru või kelgu külge ja jätab koera ootama. Seejärel eemaldub ta koerast ja märguande peale annab koerale käsu tõmbamist alustada. Soorituse ajal ei ole lubatud koera katsuda, küll aga võib koera kutsuda, kiita ja preemiaga ahvatleda.


Seda ala võivad harrastada kõik koerad, kellel meeldib tirida. Muidugi tuleb koeraga enne trenni teha, et organism harjuks sedalaadi pingutusega. Rehvi vedamine on hea ettevalmistus raskusveoks. Lisaks sobib rehvivedu üldise vastupidavuse arendamiseks. Kindlasti peab koer enne igasuguse veoalaga tegelemist olema füüsiliselt piisavalt arenenud, seepärast ei soovitata suuremaid raskuseid vedada alla 1 aastaste koertega.